Kui ma jääks magama ja ärkaks äkki keset karuselli, esimene mõte on tõenäoliselt sellelt kohe maha saada. Kuid aeg teeb oma töö ja tuleb see, mis tulema peab. Mis siis kui keegi teine hoopis juhiks seda karuselli ja nimetaks seda saatuseks. Sageli on raske lihtsalt rahulikuks jääda, kuna tahaks ju kõike nüüd ja praegu ja kohe. Kuid nii see alati ei lähe, iga asi tuleb omal ajal. Kui seda mõelda, siis võib sellest õudusunenäost saada midagi põnevat. Sellest saab täpselt mis see on, karusell või ameerika mäed, kus sõit käib üles ja alla, vahel aeglasemalt, vahel kiiremini. Me unustame, et seda tuleks pigem nautida, on see milline see on, sest mingil hetkel see peatub ja algab midagi uut.
Paulo Coelho
Minu tee on viinud mind siis tagasi Perthi või täpsemalt öeldes Mandurasse. Pärast 7-8 kuud lennujaamades, farmimajades ja treilerites on uskumatu tunne elada reaalses majas, kus sul on kõik ja rohkemgi veel. Vaikselt on jälle inimese tunne ja see, mis minus kaduma oli kohati läinud, hakkab vaikselt tagasi tulema. Nüüd ei ole midagi muud kui teha see sõit võiduka lõpuni ja siis alustada uute unistuste täitmisega. Kaotatud on palju ja võita on rohkemgi veel.
