Koputasin kortereid nädala keskel. Koputades ühele uksele tuli ukse peale ema ratastoolis. Tegin siis oma tavalise approachi ja ütlesin lõpus, et ma vist olen vales kohas, et ma ei ole üldse kindel, kas siin on keegi koolis. Siis ema ütles selle peale nukralt, et jah, mul on tütar, kes käib koolis, aga teda ei ole praegu kodus. Ta jätkas, et ei tea ka kunas ta tuleb, aga palun tule sisse, ma väga tahaks näha mida sa teed. Istusime siis selle emaga maha ja ta hakkas rääkima oma lugu. Rääkis, et kuidas tal oli õnnetus ja ta jäi ratastooli ja et elab üksi oma tütrega, tütar oli 14. Aga tütar praktiliselt koolis ei käigi, teda ei ole kunagi kodus, kui on kodus, siis aint kas lõugab ema peale või küsib raha, et suitsu osta või jooma minna. Sellest kõigest rääkides tuli tal pisar silma. Ma reaalselt vihkan selliseid hetki, ma ei oska midagi teha ega öelda.
Kui ma raamatud ära demosin, siis ta ütles, et ta on nõus selle 300 taala nende mata raamatute eest maksma. Ta ütles, et on üsna kindel, et ta tütar saadab ta sinna kohta ja ta ei kasuta neid raamatuid elu sees, aga ta seletas ka pisar silmas, et olgu kasvõi midagi, mis maksaks mitu tuhat taala, kui see oleks midagi, mis annaks natukenegi lootust, et olukord paremaks muutuks, siis ta oleks nõus seda maksma.
Sest ta on ju ema ja lihtsalt armastab oma tütart...
Vahel ma mõtlen, et see, mida ma teen, sellel siiski on tähendus...
Koju jõudes helistasin esimese asjana oma emale ja ütlesin kui väga ma teda armastan ja et varsti olen kodus :)
No comments:
Post a Comment