Kui on tõesti tunne, et oled olnud mõned päevad üleval ja vahtinud lihtsalt sahisevat telekat. Mida teeksid sina kui sul reaalselt on ühel hetkel tunne kui enam pole midagi järel. Kui on tunne, et kõik tundub lihtsalt värvipime. Ütleme et saabud uude linna ilma millegite, taskus kusagil 50 dollarit, ilma öömaja ja ühegi ideeta. Või kui sa reaalselt elad 2 nädalat lennujaamas vee ja saia peal.
Või kui Anna ühe hetkega seisis raudteejaamas ja otsus rongile minna oli kõike muud kui hea, sest seljataga oli eilne lahkuminek ja muu jama ja perspektiivi millelegi uuele ei paista. Ja just selle rongiga leidis oma parima sõbra ja tee viis Austraaliasse.
Asjadest ja hetkedest, mida muuta ei saa, tuleb lihtsalt lahti lasta.
See blogi tõenäoliselt on näidanud, et maailm on täis värve ja elu on pilves selgimistega, aga nii see käib. Inimesed on erinevad ja elud on erinevad. Ja kõik see paneb kohati tõsiselt uskuma, et suur osa asju, mis elus juhtub ei ole päris juhuslik. Ma usun, et vähemalt osad inimesed on meie elus põhjusega ja kõik sitt toimub millegi parema nimel.
Minu tee viib siis edasi Lääne-Austraalia peale. Järgmiseks peatuseks on linn nimega Ongerup, mis on lihtne farmingu piirkond, inimesed elavad põhiliselt treilerites ja iga kümne treileri peale on üks pubi, kus pudelisse saab tööväsimust ja muud väsimust uputada. Väidetavalt viivad järgmised 4 kuud Lääne-Austraalia lõunapoolsemaisse punkti, töötame ühes kõige tuulisemas piirkonnas, kindlasti imeline Margareth-River ja palju palju muud. Lisaks olen ka siis suhteliselt levist väljas, netis tõenäoliselt väga ei käi, blogi ei kirjuta ja elan veidi lihtsat maaelu.
Niiet uute hetkede ja lugudeni :)
aga nii kui võimalus jälle tekib, siis pane ikka miskit kirja, eks :)
ReplyDelete