Tänane öö möödub Fargo lennujaamas. Turvateenistus andis hetk tagasi teada, et lennujaam suletakse kell 00 ja avatkse uuesti kusagil kell 04.00-05.00, aga kuna ma olen siin ainus inimene, siis ma võin omale mingi nurga leida ja magada kui ma tahan ja ei pea lennujaamast välja minema. Mida lahkust Ameerika, armas.
Täna oli üldse päris naljakas. Mõtlesin hommikul, et prooviks Draytonist Fargosse hääletada, pole ju kunagi Ameerikas hääletanud. Motellis öeldi, et Usas on hääletajatel selline kerjuse maine küljes ja ega neid väga peale võtta ei taheta. Panin siis ilusti riidesse, et äkki on suurem lootus. Draytonis läks mul kusagil 5 minutit, siis mingi Vanem Härrasmees võttis ja viis mu Grand Forksi. 5 minutit oli hea tulemus.
Olin siis kusagil Grand Forksi bensiinijaamade keskel oma sildikesega, et " I need a ride to Fargo ". Mis ma avastasin, et mind vist tõesti peeti kerjuseks :D
1) 2 poe pidajat olid nii äksi täis et ajasid mind tublisti oma karjamaalt minema, et ma ei pidanud klientidele hästi mõjuma
2) Mingi vanamees oma koeraga käis poes ja tõi mulle jääteed ja võileiba.
3) Mingi Hiinlane tahtis mulle heldelt seal raha jagada, ütlesin et pole vaja, et I just need a ride :D
4) Mingi mees tuli ja surus ikkagi 20 Taala kätte !!! ( Saigi hiljem lõuna osta )
Seega jõudsin järeldusele, et ma teenin Usas hääletades ka paremini kui Eestis päev otsa tööd tehes, tase.
Pärast pooltteist tundi võttis mind peale üks Mike, kellel oli suur sinine auto, valge nahk sisuga ja viis mind otse lennujaama. Mike omas mingit rekade firmat ja oli igatepidi tore ja abivalmis. Tal oli hea point, et rääkis ka kuidas ta kunagi tegi palgatööd ja polnud elu, nüüd on oma väike firma, teenib küll vähem, aga elu on niivõrd palju ilusam. Huvitav oli hääletades, et kõik rääkisid kogu aeg Karmast. Eks see nii ole, et asjad tulevad enamasti ringiga tagasi.
Homme on siis saatuslik päev, eks näis kas mind võetakse Canadas vastu või on Eestisse minek...
On kahte sorti inimesi. Inimesed, kes unistavad selleks, et unistada ja inimesed, kes unistavad selleks, et unistused täituks. Igatahes mis ka ei juhtu, ei tasu iialgi unustada unistamist ja püüda seda mida tõeliselt tahad. Sageli me ei pane tähele, et kui me suudame luua oma energiaga hetke, suudame me seda teha ka maailmaga. Mõnele on see lihtsalt oma.
Aga vähesed suudavad rauast kulda teha...
No comments:
Post a Comment