Uues linnas siis esimene päev nulli peal, tase Andres. Ulme, töötasin laus getot. Inimesed saatsid mind ikka igasse pimedasse kohta, mõni ei julge ust väga kõvasti kinni lüüa, kuna ta teab, et oht on, et ta treiler võib kokku variseda selle tulemusena. Teine päev siis kell on oma tubli 16:00 ja päike paistab 40 kraadi lagipähe, arvestades, et ka teisipäev olen hetkel nulli peal, inimesed lasevad järjest üle ning 2 päeva söömata, kuna liht raha ei ole selleks kaardil, siis tundus ikka et kurat, lõpetaks täna selle jama ära ja vaatab mis homme saab.
Aga ma tagant järele armastan kui sellistel hetkedel käib sees selline mõnus klõps. Tegu on mul ikkagi hetkel ema nädalaga ja katse 2 emale auhind võita. Sellistel hetkedel mõtled tegelikult, kui palju ema sinu nimel pingutanud on, et sul hea oleks ja kõik olemas ja siis mina liht istun ja mõtlen alla andmise peale.
Bookfield ongi mõnus koht, kus näeb tegelikult igasuguseid peresid. Näed peresid, kes elavad vaesuses ja 5 aastastel on konid ees ja tõmbavad suitsu ja näed inimesi, kellel on väga vinged pered ja mõtled, et endal võiks ka kunagi selline olla.
Ma ei tea mis sellest ema nädalast saab, aga ma liht tean ühte. Ma tahan olla keegi, kes on nõus oma kõige kallimate ja paremate nimel kõigeks, eriti kui tegu on ka veel pühendusnädalaga. Sellistel hetkedel tead, et "its not about me". Ma olen kogu aeg öelnud, et ma kavatsen olla see, kes teeb kõike lihtsalt täiega. Kui ma teen tööd, siis täiega, kui mulle meeldib keegi, siis täiega ja kui ma kellegi või millegi nimel pingutan, siis täiega. Suva kui pärast kukudes on topeltvalus, aga üks asi mida ma siin suvel õppinud olen, et kui ma annan endast lihtsalt parima, ükskõik mida tehes, siis ma tean, et ma ju ei saa teha mitte midagi muud. Ma saangi ainult endast parimat anda. If it works out great, if it doesnt...eks siis näeb :)
Lõpetasin päeva nelja kliendi ja 42 ühikuga...
Tuesday, August 21, 2012
Sunday, August 19, 2012
Portage La Praire
Hommikud on külmad ja enne kaheksased sit downid maja terassidel, siis mul ikka käed värisevad. See nädal on olnud hullumeelne. Müüsin vist oma rekordarvu lasteraamatuid ja mitte ühtegi suurt setti, masendav. Täna on siis pühapäev, olen lõpuks ometi uues linnas. Linna nimeks on Portage La Praire. Üleüldiselt ei ole täna minu päev. Alustades sellega, et mul hommikul varastati sularaha ära, mis oli oma tubli 150 taala, mis oli mõeldud bussi jaoks ja motelli maksmiseks. Niiet siis tuli jälle hääletama hakata. Päris hea, seisin oma tubli mingi 25 minutit ja kõik liht kihutasid maanteel mööda, üks jäi korra seisma ja siis andis jälle gaasi, ju siis ma polnd ikka päris see :D
Kuid siis pidas järsku kinni üks ilus punane shevi ja välja tuli mingi noor tüüp ja ütles järsku et hy Andres, what the hell are You doing :D. Tegu oli Nikitaga, kes oli Lätlane, ma olin Brandonis ta uksele koputanud ja nagu Eestlased ja Lätlased ikka, oli meil hea klapp :D
Nikita viis mind siis Portagisse ja leidsime mingi üli odava motelli mulle. Portage tundub huvitav linn, eks näis kuidas inimesed on, homme lendan täispika päeva peale ja vaatame, mis saab. Täna ajasin siin paari gümnaasiumi õpilasega juba juttu, sain raskemate õpetajate nimed ja niisama infot, kuidas siin see koolisüsteem on.
Linn ise on kusagil 14 000 inimest. Linn on farmide keskuseks, kus farmerid käivad asju ajamas ja lapsed koolis. Vähemalt gümnasistid kurdsid küll, et siin ei ole noortel mitte midagi teha :D. Aga linna ümber pidi olema ka väga palju kartuli ja teraviljakasvatusi, niiet kui mul pühapäeviti midagi teha ei ole, siis saab ratast vändata ja kartuliraha koguda.
Üleüldiselt on tunne hea, töö ei ole enam raske ja ma olen ustel üsna rahulik inimestega. Eriti hea on see, et mul vist ikkagi on veel tubli 6 nädalat müüa. Aga huvitav on, et paljud asjad annavad tunda, kuna ma olen pidevalt reisis, siis süüa ma korralikult ei saa ja ma unistan igapäevasest Eesti kodujuustust ja kanafileeest ( tundub kauge unistus ), kuna mul ei olnd paar peäva netti, siis vaatasin eile esimest korda pisut telekat, päris hea tundus, kuigi Naty telekas oli must ja valge ja film mingi hiina munkadest, aga jube hea tundus. Igasugune muusika tundub hea. Omadega rääkida nädalavahetustel on mõnus. Sw on ikka ulme, eriti kui Jana ka just rääkis, et töötas turfis, kus pidi autoga mööda sildasid sõitma, kus sild oli pm vee all ja lained peksid auto aknast sisse. Elu on kirju :D
Fookus on homme, et kõik peavad mu raamatuid ostma ja ma meeldin kõigile :)
Järgmine kord kirjutan midagi diipimat, luban :)
Kuid siis pidas järsku kinni üks ilus punane shevi ja välja tuli mingi noor tüüp ja ütles järsku et hy Andres, what the hell are You doing :D. Tegu oli Nikitaga, kes oli Lätlane, ma olin Brandonis ta uksele koputanud ja nagu Eestlased ja Lätlased ikka, oli meil hea klapp :D
Nikita viis mind siis Portagisse ja leidsime mingi üli odava motelli mulle. Portage tundub huvitav linn, eks näis kuidas inimesed on, homme lendan täispika päeva peale ja vaatame, mis saab. Täna ajasin siin paari gümnaasiumi õpilasega juba juttu, sain raskemate õpetajate nimed ja niisama infot, kuidas siin see koolisüsteem on.
Linn ise on kusagil 14 000 inimest. Linn on farmide keskuseks, kus farmerid käivad asju ajamas ja lapsed koolis. Vähemalt gümnasistid kurdsid küll, et siin ei ole noortel mitte midagi teha :D. Aga linna ümber pidi olema ka väga palju kartuli ja teraviljakasvatusi, niiet kui mul pühapäeviti midagi teha ei ole, siis saab ratast vändata ja kartuliraha koguda.
Üleüldiselt on tunne hea, töö ei ole enam raske ja ma olen ustel üsna rahulik inimestega. Eriti hea on see, et mul vist ikkagi on veel tubli 6 nädalat müüa. Aga huvitav on, et paljud asjad annavad tunda, kuna ma olen pidevalt reisis, siis süüa ma korralikult ei saa ja ma unistan igapäevasest Eesti kodujuustust ja kanafileeest ( tundub kauge unistus ), kuna mul ei olnd paar peäva netti, siis vaatasin eile esimest korda pisut telekat, päris hea tundus, kuigi Naty telekas oli must ja valge ja film mingi hiina munkadest, aga jube hea tundus. Igasugune muusika tundub hea. Omadega rääkida nädalavahetustel on mõnus. Sw on ikka ulme, eriti kui Jana ka just rääkis, et töötas turfis, kus pidi autoga mööda sildasid sõitma, kus sild oli pm vee all ja lained peksid auto aknast sisse. Elu on kirju :D
Fookus on homme, et kõik peavad mu raamatuid ostma ja ma meeldin kõigile :)
Järgmine kord kirjutan midagi diipimat, luban :)
Sunday, August 12, 2012
Lugusid Bookfieldilt - Ja Kõige olulisem Ema nädal !!
Sellel nädalal siis midagi lõbusamat. Kes siis veel ei tea,siis ma elan ühe tädi juures miskis korterkompleksis, meil on korter läbi kolme korruse. Ja sellise korteriga kaasnevad ka ägedad korterikaaslased, kes ilmtingimata ei müü iga päev raamatuid ukselt uksele. Minu ühe korterikaaslase nimi on/oli David. David on kusagil 47-50 aastat vana ja lükkab vabal ajal kaubanduskeskuses kärusid. Eelmisel pühapeäval oli siis Davidil palgapäev, selle puhul siis osteti kõvasti suitsu ja paar kasti õllet ja kutsuti sõbrantsik külla, et ta täis joota ja siis teda põrutada, mõeldud tehtud. David on üldse igapäevaselt õllekastide ja suitsu küljes kinni, aga vähemalt on ta scedulis, see on ju ometi see, mida Southwestern korterikaaslastelt nõuab :D
Igatahes algas pühapäev siis aias kuhu kutsuti ka mind. Ajasin siis nendega seal mingi 20 minutit juttu, niikaua kui see preili tüütuks muutus ja mind katsuda tahtis, sai vist natukene palju õllet tal.
Õhtu lõppes igatahes nii, et ma kell 23 ärkasin miski lärmi peale kus Naty oli vist nende tuppa läinud keset protsessi ja nad autosse jätkama peksnud :D
Teine toakaaslane on veidi mõistlikum, ta on tubli, ta käib farmis ja kusgail mujal veel tööl ja unistab oma trucki ostmisest, kes ei tea siis trucki mõiste on kastiauto siin Canaaadas. Ta peab selle tädi juures elama kuna ta jäi purjuspeaga sõitmisega vahele, aga ta on tubli, tal on 4 kuud veel jäänd, siis saab load tagasi ja minema tädi juurest. Elu on kirju.
Tegime Taneliga see nädal diili, et me müüme 600 clubi mõlemad, kaua võib, tegelt on kõik olemas,et see ära teha, niiet ma olen excited, püüan ära paugutada. Aga kuna 5 nädalat on veel lõpuni jäänud, siis lähevad nüüd suht klapid pähe ja skaipis mind enam kui ainult pühapeäval ei näe niiet :)
See nädal on ka eriline, töötan ema jaoks ainult ja kogu raha mis ma see nädal teenin läheb sügisel ema pangakontole, niiet hea põhjus miks 600 Ühikut ära teha :)
Igatahes algas pühapäev siis aias kuhu kutsuti ka mind. Ajasin siis nendega seal mingi 20 minutit juttu, niikaua kui see preili tüütuks muutus ja mind katsuda tahtis, sai vist natukene palju õllet tal.
Õhtu lõppes igatahes nii, et ma kell 23 ärkasin miski lärmi peale kus Naty oli vist nende tuppa läinud keset protsessi ja nad autosse jätkama peksnud :D
Teine toakaaslane on veidi mõistlikum, ta on tubli, ta käib farmis ja kusgail mujal veel tööl ja unistab oma trucki ostmisest, kes ei tea siis trucki mõiste on kastiauto siin Canaaadas. Ta peab selle tädi juures elama kuna ta jäi purjuspeaga sõitmisega vahele, aga ta on tubli, tal on 4 kuud veel jäänd, siis saab load tagasi ja minema tädi juurest. Elu on kirju.
Tegime Taneliga see nädal diili, et me müüme 600 clubi mõlemad, kaua võib, tegelt on kõik olemas,et see ära teha, niiet ma olen excited, püüan ära paugutada. Aga kuna 5 nädalat on veel lõpuni jäänud, siis lähevad nüüd suht klapid pähe ja skaipis mind enam kui ainult pühapeäval ei näe niiet :)
See nädal on ka eriline, töötan ema jaoks ainult ja kogu raha mis ma see nädal teenin läheb sügisel ema pangakontole, niiet hea põhjus miks 600 Ühikut ära teha :)
Sunday, August 5, 2012
Sügav Uni - Pamela nädal
Hetki minult keegi võtta ju ei saa, avan silmad, heliseb äratuskell, kell on 05.30, kõik on pime. Algab laupäev, meil on käimas pühendusnädal, kus me pühendame nädala ühele inimesele ja teeme terve nädal tema nimel tööd. Ma teen selle nädala Pamelale ja selles pean ma tegema vähemalt 200 tugevat ühikut. reede õhtul olin ma 143 peal ja pean 57 tugevat tegema laupäevaga.
Kuid see, mis kell 05.30 tevast alla tuleb ei ole lihtsalt vihm, see on rohkem kui lörts ja tuul kallutab puid niiet vähe ei ole, vaatan oma tressika poole, mis ikka veel eelmisest päevast läbimärjalt ripub. Sellise ilmaga tuleb siis teha üks oma parimaid päevi, nii ma istusin ja mõtlesin tubli 15 minutit lihtsalt niisama.
Ma teadsin, et tuleb väga pikk ja aeglane päev, ainus asi, millele ma terve päev keskenduma pean, on sellisel juhul minu attitude ja hea tuju, ma teadsin, et ma lähen üsna õrna jää peal kõndima, olin arvestanud, et palju ma ustest täna sisse ei saa ja et tuleb kaua paduvihmas ja tuules joosta ja kui ma korragi attitudi ära lasen, siis ma oma eesmärki ära ei tee.
Läksin siis hommikul Walmarti ja ostsin alustuseks omale ägeda vihmajaki, mässisin oma bookbägi saja kile sisse ja katsin käterätiga, et raamatud võimalikult vähe vett saaks ja algas koputamine. Kell 12:00 oli esimene sit down, tilkusin seal majas, aga tuli 11 ühikut ning kell 20:00 olin 35 peal ja ei paistnud kusgailt enam, et keegi tahaks minuga veel maha istuda, märg kass nagu ma olin.
Õhtu lõppes nii, et kell 22 istusime Selenaga trepil ja ma teadsin, et ma pean siin müüma, muud varianti ei ole lihtsalt. Selena oli peretütar, probleem oli aga, et tal ei olnud vanemaid kodus. Siis ma seletasin, et mul on vaja sulle need raamatud just täna müüa. Siis ta helistas issile, kuid see ei olnud mitte tavaline issi. Tegu oli Robert Harrisoniga, kes on Manitoba provintsis Nr. 1 vandeadvokaat. Tema on see, kes kaitseb kohtus kõige suuremaid ärimehi ja mõrvareid. Kell 23:30 tuli siis Robert ja meil oli äge sit down. Lahkusin majast 700 Taalase tsekiga, kutsega õhtusöögile ja teadmisega, et ma olen Pamela jaoks nädala võitnud.
Vähe ei olnud hetki kui ma tahtsin täna kõik lihtsalt pikalt saata, ma koputasin täna 40nele uksele ja sain ainult 6-st sisse, 4 klienti, ülejäänd aja olin vihmas. Aga see on ennast tõestanud, et on palju asju, mille nimel tasub pingutada ja seisma ei tohi jääda. Ma tean, et kui jään seisma siin, siis jään ka Eestis seisma ja mujal.
Nii akna taga vihma piserdab ja suvest hakkab vaikselt saama sügis. Kui külmus poeb hinge, su varjust saan tuld. Nii istun siin oma teetassiga teki all, külmavärinad vihmast ja tuulest, kuulan Jaagupit.
Ma loodan, et sulle meeldib selle nädala auhind ;)
For You ;)
Kuid see, mis kell 05.30 tevast alla tuleb ei ole lihtsalt vihm, see on rohkem kui lörts ja tuul kallutab puid niiet vähe ei ole, vaatan oma tressika poole, mis ikka veel eelmisest päevast läbimärjalt ripub. Sellise ilmaga tuleb siis teha üks oma parimaid päevi, nii ma istusin ja mõtlesin tubli 15 minutit lihtsalt niisama.
Ma teadsin, et tuleb väga pikk ja aeglane päev, ainus asi, millele ma terve päev keskenduma pean, on sellisel juhul minu attitude ja hea tuju, ma teadsin, et ma lähen üsna õrna jää peal kõndima, olin arvestanud, et palju ma ustest täna sisse ei saa ja et tuleb kaua paduvihmas ja tuules joosta ja kui ma korragi attitudi ära lasen, siis ma oma eesmärki ära ei tee.
Läksin siis hommikul Walmarti ja ostsin alustuseks omale ägeda vihmajaki, mässisin oma bookbägi saja kile sisse ja katsin käterätiga, et raamatud võimalikult vähe vett saaks ja algas koputamine. Kell 12:00 oli esimene sit down, tilkusin seal majas, aga tuli 11 ühikut ning kell 20:00 olin 35 peal ja ei paistnud kusgailt enam, et keegi tahaks minuga veel maha istuda, märg kass nagu ma olin.
Õhtu lõppes nii, et kell 22 istusime Selenaga trepil ja ma teadsin, et ma pean siin müüma, muud varianti ei ole lihtsalt. Selena oli peretütar, probleem oli aga, et tal ei olnud vanemaid kodus. Siis ma seletasin, et mul on vaja sulle need raamatud just täna müüa. Siis ta helistas issile, kuid see ei olnud mitte tavaline issi. Tegu oli Robert Harrisoniga, kes on Manitoba provintsis Nr. 1 vandeadvokaat. Tema on see, kes kaitseb kohtus kõige suuremaid ärimehi ja mõrvareid. Kell 23:30 tuli siis Robert ja meil oli äge sit down. Lahkusin majast 700 Taalase tsekiga, kutsega õhtusöögile ja teadmisega, et ma olen Pamela jaoks nädala võitnud.
Vähe ei olnud hetki kui ma tahtsin täna kõik lihtsalt pikalt saata, ma koputasin täna 40nele uksele ja sain ainult 6-st sisse, 4 klienti, ülejäänd aja olin vihmas. Aga see on ennast tõestanud, et on palju asju, mille nimel tasub pingutada ja seisma ei tohi jääda. Ma tean, et kui jään seisma siin, siis jään ka Eestis seisma ja mujal.
Nii akna taga vihma piserdab ja suvest hakkab vaikselt saama sügis. Kui külmus poeb hinge, su varjust saan tuld. Nii istun siin oma teetassiga teki all, külmavärinad vihmast ja tuulest, kuulan Jaagupit.
Ma loodan, et sulle meeldib selle nädala auhind ;)
For You ;)
Subscribe to:
Comments (Atom)