Uues linnas siis esimene päev nulli peal, tase Andres. Ulme, töötasin laus getot. Inimesed saatsid mind ikka igasse pimedasse kohta, mõni ei julge ust väga kõvasti kinni lüüa, kuna ta teab, et oht on, et ta treiler võib kokku variseda selle tulemusena. Teine päev siis kell on oma tubli 16:00 ja päike paistab 40 kraadi lagipähe, arvestades, et ka teisipäev olen hetkel nulli peal, inimesed lasevad järjest üle ning 2 päeva söömata, kuna liht raha ei ole selleks kaardil, siis tundus ikka et kurat, lõpetaks täna selle jama ära ja vaatab mis homme saab.
Aga ma tagant järele armastan kui sellistel hetkedel käib sees selline mõnus klõps. Tegu on mul ikkagi hetkel ema nädalaga ja katse 2 emale auhind võita. Sellistel hetkedel mõtled tegelikult, kui palju ema sinu nimel pingutanud on, et sul hea oleks ja kõik olemas ja siis mina liht istun ja mõtlen alla andmise peale.
Bookfield ongi mõnus koht, kus näeb tegelikult igasuguseid peresid. Näed peresid, kes elavad vaesuses ja 5 aastastel on konid ees ja tõmbavad suitsu ja näed inimesi, kellel on väga vinged pered ja mõtled, et endal võiks ka kunagi selline olla.
Ma ei tea mis sellest ema nädalast saab, aga ma liht tean ühte. Ma tahan olla keegi, kes on nõus oma kõige kallimate ja paremate nimel kõigeks, eriti kui tegu on ka veel pühendusnädalaga. Sellistel hetkedel tead, et "its not about me". Ma olen kogu aeg öelnud, et ma kavatsen olla see, kes teeb kõike lihtsalt täiega. Kui ma teen tööd, siis täiega, kui mulle meeldib keegi, siis täiega ja kui ma kellegi või millegi nimel pingutan, siis täiega. Suva kui pärast kukudes on topeltvalus, aga üks asi mida ma siin suvel õppinud olen, et kui ma annan endast lihtsalt parima, ükskõik mida tehes, siis ma tean, et ma ju ei saa teha mitte midagi muud. Ma saangi ainult endast parimat anda. If it works out great, if it doesnt...eks siis näeb :)
Lõpetasin päeva nelja kliendi ja 42 ühikuga...
No comments:
Post a Comment