Saabub hommik, kell on 6:30, taevas selge, tõotab tulla ilus päikesepaisteline päev. Kanadas on hetkel nagu teine suvi, ilmad on miski 20 kraadi ja samas mõnus sügisõhk. Maa on täis kollaseid langenuid lehti. Suvi on meeletult sadanud sügiseks. On laupäeva hommik, viimane päev kui tuleb müüma minna. Tunne on hea, turf on hästi töötatud ja palju inimesi keda kätte saada. Eesmärk on siis teha viimasest päevast oma parim päev.
Lugusid siis viimastest päevadest...
Mingi Indialasest tüdruk esitas suve küsimuse mulle: "Can I ask You a question, are You a boy or a girl ?":D?
Sain viimasel päeval oma esimesed Hiinlastest kliendid.
Pole neli nädalat ühtegi Kanada rahvusest klienti olnud, päris ulme. Ukselt uksele pole ikka teema siin.
Nädala alguses ostsin musta markeri ja kõik Kanada emmed, kes minuga maha ei istund, siis sodisin nende terassil olevatele kõrvitsatele näod pähe. Happy Thanksgiving Canada ;)
Naabritüdruk ikka iga õhtu toob mulle krõpsu ja cocat ja istub akna peal et tsau öelda kui ma töölt tulen :D
Igatahes saab nüüd suvele joone alla tõmmata, viimane päev lõppes 80-ne ühikuga, mis on üks mu parimaid päevi. Nüüd siis tegelen nädal aega muude asjadega, järgmine nv peaks klubitamas käima ja vb võtan rendika ja lähen avastan pisut Kanada põhjaosa paar päeva, eks näis. Eks ma luban siis ühe asjaliku postituse veel ja tervet suve tagantjärele pildis veel enne blogi pausile panekut. Ja siis Eesti, ootan !!
Saturday, September 29, 2012
Saturday, September 22, 2012
On Mustad mastid jäänud kaardilauale
Täna sadas siis ametlikult maha esimene lumi. Vaikselt on kõik kaardid välja mängitud ja väljapääsu pole, tuleb leppida sellega, mis on.
Käisime eile öösel Bettyga Winnipegis ühe kõrghoone katusel, kus on klaaskuppel ja inimesed saavad sinna minna tähti ja linnatulesid nautima. Me olime seal suht ainukesed, väga mõnusalt inspireeriv oli. Poleks uskund, et ka Winnipeg võib vahel ebamaiselt kaunis olla. Teada kui kiire linn see siin tegelikult on, inimestel on kogu aeg tempo peal ja vahel on vajalik lihtsalt seisma jääda ja vaadata kuidas kõik muu omas rütmis liigub. Andis hea positiivse emotsiooni igatahes, ma olen alati öelnud, et olen igasuguste positiivsete tunnete poolt. Proovin igast hetkest võtta, mis võtta annab, sest ühel päeval räägime ju vaid lugusid. Eriti räägime neid kui elamused on positiivsed ja tunded võimsad. Poolkõva asjaga ei ole ju midagi peale hakata. Betty on siis üks väga äge ja kena Venezuela neiu, kes oli reaalselt esimene inimene siin, kellega mul oli tahtmist välja minna. Ta on oma hea energiaga ikka kohati mõnusaks inspiratsiooniks. Ja lumesajule taustaks ka veidi silmailu :D, aga see selleks.
Tööpäev oli igatahes üsna kurnav pärast põhimõtteliselt magamata ööd, aga kõigega saab hakkama. Et siis tegelikult tuleb vist viimane nädal nüüd ja siis on läbi, lõpuks. Nüüd võiks ise ennast üllatada ja parima nädala teha. Mul on veel paar ideed ja ma ei kanna oma 600 ühiku unistuste nädalat maha, et see ära teha. Aga pinguta mida sa pingutad. Hetkel mängib klappides Getter Jaani ja valmistun homme pühapäeval ka siis täispikaks päevaks, sest Winnipeg ei taha kohe üldse kaarte lauale välja mängida.
On hetkel vaid mustad mastid...
Sunday, September 16, 2012
Kanada põlisrahvastest
Ajalgu ja televisioon maalib meile paljudest hetkedest ja asjadest palju erinevaid illusioone ja pilte. Nagu paljude asjadega on reaalsus sageli teistmoodi. Koolis me õpime, et Indiaanlased ehk Kanaada põlisrahvad on uhkete sulgedega, ratsutavad hobuste seljas, elavad hüttides ja teevad igaõhtuseid tantse ja palvetavad oma esivanemate poole. Et Indiaanlased on need, kes jahivad metsloomi ja kaitsevad oma maad valge inimese eest. Videviku saaga kujutab indiaanlasi uhkete ja musklis märgade unenägudena, kes muutuvad ohu sattudes libahuntideks.
Ajalugu räägib, kuidas valge inimene tuli siia külmale maale ja orjastas põlisrahva. Tegelikult on indiaanlaste saatus selles suhtes päris karm, et tänu orjastamisele on kustutatud ära kolm põlvkonda ühe rahvuse arengust. Tulemuseks on hale vari sellest rahvast, mis kunagi eksisteeris.
21 sajandi põlisrahvad elavad enamasti low income housingus, milleks on dupleksid, korterelamud või treilerid. Nad on küllaltki madala haridustasemega, kuna haridus ei ole see, mis on pere väärtushinnangute juures. Indiaanlased üldjuhul tööl ei käi kuna riik maksab neile iga nädalaselt lihtsalt raha selle eest, et nad on Indiaanlased. Kuna see on niiöelda kompensatsiooniks selle eest, mis kunagi toimus. Nagu arvata võite, siis selle tulemusena nad eriti tööl ei käi. Enamasti elataksegi lihtsalt ühest tsekist teiseni. Raha enamasti juuakse lihtsalt maha, kuna neil on sellest suhteliselt suva, sest nad teavad, et saavad seda niikuinii iga kuiselt ja selle nimel nad tööd ju ei pea tegema. Seega ei oma raha nende jaoks niivõrd tugevat emotsionaalset väärtust. Välimuselt on nad üldjuhul rääbakad, paksud ja kodud haisevad, mis jube. Ma ei ole näiteks üheski high income piirkonnas kohanud ühtegi Indiaanlased.
Winnipegis on Indiaanlased suureks probleemiks, kuna linna põhjaosa on suhteliselt geto, kus Indiaanlaste gängid tegelevad kuritegevusega. See, et keegi Winnipegis öösel niisama nuga saab, see on tavaline. Olukorrale lahendust ei paista olevat, kuna Kanadalased arvavad, et aeg oleks minevik selja taha jätta ja mõelda uusi lahendusi, siis Indiaanlased aga on väga tugevalt kinni oma esivanemates ja ajaloos ja süüdistavad riigi valitsust nendega toimunus. Lisaks ei olda ka sellega rahul, kuidas ülejäänud maailmas neid ajalooõpikutes kujutatatkse, kui mul oli üks sit down ühe isaga, siis ta nurises, et ajaloo õpikud Euroopas näites varjavad tõde olukorrast.
Manitoba põhjaosas on isegi Indiaani reservuaarid, kus Indiaalased elavad kokku pressitult väikestes linnades, niiet riigil on lihtsam nendega tegeleda ja vastutasuks saavad nad reservuaarides elamise eest palju soodustusi ja raha.
Ajalugu räägib, kuidas valge inimene tuli siia külmale maale ja orjastas põlisrahva. Tegelikult on indiaanlaste saatus selles suhtes päris karm, et tänu orjastamisele on kustutatud ära kolm põlvkonda ühe rahvuse arengust. Tulemuseks on hale vari sellest rahvast, mis kunagi eksisteeris.
21 sajandi põlisrahvad elavad enamasti low income housingus, milleks on dupleksid, korterelamud või treilerid. Nad on küllaltki madala haridustasemega, kuna haridus ei ole see, mis on pere väärtushinnangute juures. Indiaanlased üldjuhul tööl ei käi kuna riik maksab neile iga nädalaselt lihtsalt raha selle eest, et nad on Indiaanlased. Kuna see on niiöelda kompensatsiooniks selle eest, mis kunagi toimus. Nagu arvata võite, siis selle tulemusena nad eriti tööl ei käi. Enamasti elataksegi lihtsalt ühest tsekist teiseni. Raha enamasti juuakse lihtsalt maha, kuna neil on sellest suhteliselt suva, sest nad teavad, et saavad seda niikuinii iga kuiselt ja selle nimel nad tööd ju ei pea tegema. Seega ei oma raha nende jaoks niivõrd tugevat emotsionaalset väärtust. Välimuselt on nad üldjuhul rääbakad, paksud ja kodud haisevad, mis jube. Ma ei ole näiteks üheski high income piirkonnas kohanud ühtegi Indiaanlased.
Winnipegis on Indiaanlased suureks probleemiks, kuna linna põhjaosa on suhteliselt geto, kus Indiaanlaste gängid tegelevad kuritegevusega. See, et keegi Winnipegis öösel niisama nuga saab, see on tavaline. Olukorrale lahendust ei paista olevat, kuna Kanadalased arvavad, et aeg oleks minevik selja taha jätta ja mõelda uusi lahendusi, siis Indiaanlased aga on väga tugevalt kinni oma esivanemates ja ajaloos ja süüdistavad riigi valitsust nendega toimunus. Lisaks ei olda ka sellega rahul, kuidas ülejäänud maailmas neid ajalooõpikutes kujutatatkse, kui mul oli üks sit down ühe isaga, siis ta nurises, et ajaloo õpikud Euroopas näites varjavad tõde olukorrast.
Manitoba põhjaosas on isegi Indiaani reservuaarid, kus Indiaalased elavad kokku pressitult väikestes linnades, niiet riigil on lihtsam nendega tegeleda ja vastutasuks saavad nad reservuaarides elamise eest palju soodustusi ja raha.
Friday, September 7, 2012
Tagasi Winnipegis
Müüsin siis see nädal Winnipegi ääreala mille nimeks South Point. South Point on kuulus selle poolest, et seal elab üheskoos palju rahvusi. Kolme päeva jooksul kohtasin 22 erinevat rahvust ja erinevat kultuuri. Väga hull oli lihtsalt, mingi hetk kakkus ikka täiesti ära, et kaua võib.
Mõned huvitavamad olukorrad:
1) Istusin maha Süürlaste ehk moslemitega. Neil üli siis üks tütar High schoolis. Istusin siis perega maha ja ainult isa tuli laua taha. Küsisin siis, et noh, et kas tütar ka äkki tuleb, et ma näitaks talle hea meelega neid raamatuid. Siis isa ütles selle peale, et moslemitel on traditsioon, et kui mingi uus mees tuleb majja, siis on tal esimene kohtumine isaga ja alles siis näeb tütart :D, tolad noh, kuda ma müün nii :D.
2) Kell oli hommikul 10:00, koputasin ja uksele tuli miski turbanis Araab. Kutsus mu sisse ja siis läksime keldrisse, keldris istusid veel 2 Araabi turbanites ja tõmbasid vesikat. Sit down tuli siis kolme araabiga keldris vesikat tehes ja raamatuid demodes, tuli ka müük isegi. Kõige naljakam oli, et pärast poole tunnist vesikat oli ikka päris naljakas järgmised pool tundi teistele ustele koputada :D
3) Tegin sit downi Azerbadžaanlastega. Istusin siis isaga maha, neil on esmaotsustaja isa, emal ei ole väga sõnaõigust. Müüsin siis seti raamatuid isale ja siis isa läks ja keeras ukse lukku ja ütles, et nüüd sa pead veel 20 mintsa vähemalt siin olema kuna ema hakkas mulle süüa keetma, et neil on traditsioon, et kui keegi külla tuleb, siis peab talle süüa pakkuma, enne ei tohi külaline lahkuda. raiskasid mul palju aega raisk :D
4) Üleüldiselt elan see nädal Hiinlaste juures. Keetsin siis üks õhtu tatart jälle omale ja siis avastasin, et hiinlased ju ei kasuta ei lusikaid ega kahvleid. Terve nädala olen kõike pulkadega söönud :D
Kõik kõlab küll naljakalt, aga kui tahad ikka heasid nädalaid teha, siis nende kultuuridega jauramine lihtsalt väsitab. Pigem kohati ongi tunne, et vaikselt aitab juba ja tahaks normaalse elu juurde tagasi saada. Aga pingutame ikka täiega lõpuni välja, ei midagi muud :).
Meil käib võistlus, et kes suudab esimesena ühele Hiinlasele müüa, seda pole veel keegi suutnud :D
Mõned huvitavamad olukorrad:
1) Istusin maha Süürlaste ehk moslemitega. Neil üli siis üks tütar High schoolis. Istusin siis perega maha ja ainult isa tuli laua taha. Küsisin siis, et noh, et kas tütar ka äkki tuleb, et ma näitaks talle hea meelega neid raamatuid. Siis isa ütles selle peale, et moslemitel on traditsioon, et kui mingi uus mees tuleb majja, siis on tal esimene kohtumine isaga ja alles siis näeb tütart :D, tolad noh, kuda ma müün nii :D.
2) Kell oli hommikul 10:00, koputasin ja uksele tuli miski turbanis Araab. Kutsus mu sisse ja siis läksime keldrisse, keldris istusid veel 2 Araabi turbanites ja tõmbasid vesikat. Sit down tuli siis kolme araabiga keldris vesikat tehes ja raamatuid demodes, tuli ka müük isegi. Kõige naljakam oli, et pärast poole tunnist vesikat oli ikka päris naljakas järgmised pool tundi teistele ustele koputada :D
3) Tegin sit downi Azerbadžaanlastega. Istusin siis isaga maha, neil on esmaotsustaja isa, emal ei ole väga sõnaõigust. Müüsin siis seti raamatuid isale ja siis isa läks ja keeras ukse lukku ja ütles, et nüüd sa pead veel 20 mintsa vähemalt siin olema kuna ema hakkas mulle süüa keetma, et neil on traditsioon, et kui keegi külla tuleb, siis peab talle süüa pakkuma, enne ei tohi külaline lahkuda. raiskasid mul palju aega raisk :D
4) Üleüldiselt elan see nädal Hiinlaste juures. Keetsin siis üks õhtu tatart jälle omale ja siis avastasin, et hiinlased ju ei kasuta ei lusikaid ega kahvleid. Terve nädala olen kõike pulkadega söönud :D
Kõik kõlab küll naljakalt, aga kui tahad ikka heasid nädalaid teha, siis nende kultuuridega jauramine lihtsalt väsitab. Pigem kohati ongi tunne, et vaikselt aitab juba ja tahaks normaalse elu juurde tagasi saada. Aga pingutame ikka täiega lõpuni välja, ei midagi muud :).
Meil käib võistlus, et kes suudab esimesena ühele Hiinlasele müüa, seda pole veel keegi suutnud :D
Wednesday, September 5, 2012
Tuesday, September 4, 2012
Sulle on antud võimalus kasuta seda...
We could be starving, we can be homless, we can be broke. Aknad all, teisipäeva öö läbi Winnipegi kesklinna, As long as You love me. Canada sajab vaikselt suvest sügise.
Planeerime esimesi delivereid, imelik mõelda, et enamus on siis selleks aastaks töö lõpetanud. Ma usun ka, et enam kaua ei jõua. Neljapäeval on siis kõigil esimene koolipäev ja algab inimeste kiire elutempo. Aga iga hommik ja õhtu ikka mõtled, et tegelt on see vinge töö, parem kui kusagil kontoris pidevalt olla. Iga päev on erinev, mõni raskem, mõni kergem.
Pärle viimasest ajast:
- Minuga samas motellis Portages leiti verine tuba samal ööl kui mina ka seal olin, tulin motelli ja igal pool olid politsei autod.
- Ühel hommikul pissis koer mu jala täis pidades mind miskiks puuks. Arvata võib et terve päev oli teistel koertel minuga väga põnev.
- Üks Isa: "You are cool, come in, educating my 2 year old son is the best thing in the world". Hea point
- Josh ( 5 aastane ) " You know, sometimes my brain says I cannot sleep all the time, I also need to read books :) "
- Elan nädal aega Hiinlastega Winnipegis. No tegelt ka, iga õhtu söövad juurikaid sojaga :/
Tegelt ootan vaikselt Eestit, oktoobris lõpuks. Martin, Tanel, Margit, Jana ja teised, varsti, Isegi Elis ütles, et ta võib õlleks ära broneerida :)
Planeerime esimesi delivereid, imelik mõelda, et enamus on siis selleks aastaks töö lõpetanud. Ma usun ka, et enam kaua ei jõua. Neljapäeval on siis kõigil esimene koolipäev ja algab inimeste kiire elutempo. Aga iga hommik ja õhtu ikka mõtled, et tegelt on see vinge töö, parem kui kusagil kontoris pidevalt olla. Iga päev on erinev, mõni raskem, mõni kergem.
Pärle viimasest ajast:
- Minuga samas motellis Portages leiti verine tuba samal ööl kui mina ka seal olin, tulin motelli ja igal pool olid politsei autod.
- Ühel hommikul pissis koer mu jala täis pidades mind miskiks puuks. Arvata võib et terve päev oli teistel koertel minuga väga põnev.
- Üks Isa: "You are cool, come in, educating my 2 year old son is the best thing in the world". Hea point
- Josh ( 5 aastane ) " You know, sometimes my brain says I cannot sleep all the time, I also need to read books :) "
- Elan nädal aega Hiinlastega Winnipegis. No tegelt ka, iga õhtu söövad juurikaid sojaga :/
Tegelt ootan vaikselt Eestit, oktoobris lõpuks. Martin, Tanel, Margit, Jana ja teised, varsti, Isegi Elis ütles, et ta võib õlleks ära broneerida :)
Tükike Kanada Sügist...
Saturday, September 1, 2012
Subscribe to:
Comments (Atom)