Täna sadas siis ametlikult maha esimene lumi. Vaikselt on kõik kaardid välja mängitud ja väljapääsu pole, tuleb leppida sellega, mis on.
Käisime eile öösel Bettyga Winnipegis ühe kõrghoone katusel, kus on klaaskuppel ja inimesed saavad sinna minna tähti ja linnatulesid nautima. Me olime seal suht ainukesed, väga mõnusalt inspireeriv oli. Poleks uskund, et ka Winnipeg võib vahel ebamaiselt kaunis olla. Teada kui kiire linn see siin tegelikult on, inimestel on kogu aeg tempo peal ja vahel on vajalik lihtsalt seisma jääda ja vaadata kuidas kõik muu omas rütmis liigub. Andis hea positiivse emotsiooni igatahes, ma olen alati öelnud, et olen igasuguste positiivsete tunnete poolt. Proovin igast hetkest võtta, mis võtta annab, sest ühel päeval räägime ju vaid lugusid. Eriti räägime neid kui elamused on positiivsed ja tunded võimsad. Poolkõva asjaga ei ole ju midagi peale hakata. Betty on siis üks väga äge ja kena Venezuela neiu, kes oli reaalselt esimene inimene siin, kellega mul oli tahtmist välja minna. Ta on oma hea energiaga ikka kohati mõnusaks inspiratsiooniks. Ja lumesajule taustaks ka veidi silmailu :D, aga see selleks.
Tööpäev oli igatahes üsna kurnav pärast põhimõtteliselt magamata ööd, aga kõigega saab hakkama. Et siis tegelikult tuleb vist viimane nädal nüüd ja siis on läbi, lõpuks. Nüüd võiks ise ennast üllatada ja parima nädala teha. Mul on veel paar ideed ja ma ei kanna oma 600 ühiku unistuste nädalat maha, et see ära teha. Aga pinguta mida sa pingutad. Hetkel mängib klappides Getter Jaani ja valmistun homme pühapäeval ka siis täispikaks päevaks, sest Winnipeg ei taha kohe üldse kaarte lauale välja mängida.
On hetkel vaid mustad mastid...
No comments:
Post a Comment