Kanada põlisrahvastest

Ajalgu ja televisioon maalib meile paljudest hetkedest ja asjadest palju erinevaid illusioone ja pilte. Nagu paljude asjadega on reaalsus sageli teistmoodi. Koolis me õpime, et Indiaanlased ehk Kanaada põlisrahvad on uhkete sulgedega, ratsutavad hobuste seljas, elavad hüttides ja teevad igaõhtuseid tantse ja palvetavad oma esivanemate poole. Et Indiaanlased on need, kes jahivad metsloomi ja kaitsevad oma maad valge inimese eest. Videviku saaga kujutab indiaanlasi uhkete ja musklis märgade unenägudena, kes muutuvad ohu sattudes libahuntideks.
Ajalugu räägib, kuidas valge inimene tuli siia külmale maale ja orjastas põlisrahva. Tegelikult on indiaanlaste saatus selles suhtes päris karm, et tänu orjastamisele on kustutatud ära kolm põlvkonda ühe rahvuse arengust. Tulemuseks on hale vari sellest rahvast, mis kunagi eksisteeris.

21 sajandi põlisrahvad elavad enamasti low income housingus, milleks on dupleksid, korterelamud või treilerid. Nad on küllaltki madala haridustasemega, kuna haridus ei ole see, mis on pere väärtushinnangute juures. Indiaanlased üldjuhul tööl ei käi kuna riik maksab neile iga nädalaselt lihtsalt raha selle eest, et nad on Indiaanlased. Kuna see on niiöelda kompensatsiooniks selle eest, mis kunagi toimus. Nagu arvata võite, siis selle tulemusena nad eriti tööl ei käi. Enamasti elataksegi lihtsalt ühest tsekist teiseni. Raha enamasti juuakse lihtsalt maha, kuna neil on sellest suhteliselt suva, sest nad teavad, et saavad seda niikuinii iga kuiselt ja selle nimel nad tööd ju ei pea tegema. Seega ei oma raha nende jaoks niivõrd tugevat emotsionaalset väärtust. Välimuselt on nad üldjuhul rääbakad, paksud ja kodud haisevad, mis jube. Ma ei ole näiteks üheski high income piirkonnas kohanud ühtegi Indiaanlased.
Winnipegis on Indiaanlased suureks probleemiks, kuna linna põhjaosa on suhteliselt geto, kus Indiaanlaste gängid tegelevad kuritegevusega. See, et keegi Winnipegis öösel niisama nuga saab, see on tavaline. Olukorrale lahendust ei paista olevat, kuna Kanadalased arvavad, et aeg oleks minevik selja taha jätta ja mõelda uusi lahendusi, siis Indiaanlased aga on väga tugevalt kinni oma esivanemates ja ajaloos ja süüdistavad riigi valitsust nendega toimunus. Lisaks ei olda ka sellega rahul, kuidas ülejäänud maailmas neid ajalooõpikutes kujutatatkse, kui mul oli üks sit down ühe isaga, siis ta nurises, et ajaloo õpikud Euroopas näites varjavad tõde olukorrast.
Manitoba põhjaosas on isegi Indiaani reservuaarid, kus Indiaalased elavad kokku pressitult väikestes linnades, niiet riigil on lihtsam nendega tegeleda ja vastutasuks saavad nad reservuaarides elamise eest palju soodustusi ja raha.