Kell on 05.59, paneme jooksu, aga kus on vannituba. Õigus, me elame ju üksipäini mingis lossis. Avad ukse, ei see on mingi kolikamber, see on mingi katlaruum :D
Mingi ema andis meile oma maja ja läks ise minema. Tegu pole mitte lihtsa majaga vaid lossiga, kus on väli mullivannid ja kõik jutud. Alberta võtab hoogu, kõige parem oli kui keset päeva hakkas golfipallide suurust rahet taevast alla tulema.
Besame mucho ja mööda Canada kiirteid. Käisime täna Watertoni rahvuspargis, imeline koht mägedes montana piiri ääres. Kevadel ja suvel sulab lumi ja moodustab imelised kosed ja jääkülma järve keset mägesid nagu helesinine oaas. Nagu ikka Eestlastele kombeks oli vaja muidugi järve kohe sisse hüpata, kohalikud, kes kandsid talvejopesid vaatasid ja imestasid.
Waterton oli imeline väikelinn suurte mägede keskel, seal liigub palju karusid ja väga palju keskendutakse turismile. isegi linna piiril öeldi, et kui matkama lähete võtke karu sprei kaasa, muidu ei pruugi hästi lõppeda.
Paari tunniga olime üle linna poisid, tüdrukud ei saanud väga kuidagi olla. Kohtasime ka maja kus oli peale kirjutatud Kotkas, mõtlesime, et lähme vaatame, et mis värk on, tuli välja, et nende vanemad olid olnud Eestlased. Maailm on ikka väike.
Üleüldiselt ma arvan, et väga lahe viis kuidas oma jaanipäeva veeta. Väga ei tunne puudust joomisest ja vorstikestest. Aga elu on ikka kohati crazy, lammutame siin Lethbridge kogukonda, nimed töötavad ja me Kaspariga oleme ülelinna poisid, inimesed ainult ostavad.
Tegime Taneliga väga laheda commitmenti uueks nädalaks, ootan homset, öö on veel vahel.