Sa oled kuidagi räsitud aga kuum...

...Ütles Lexy Altridge pärast kahte klaasi viskit. Kell on laupäev ja kümme, Lexy plaan on minna sõbranna juurde ja jätkata õllede ja kanepiga. Vanemaid ei ole ju ikka veel kodus. Pärast kooli tuleb kindlasti ära Vancuverisse või kuhugile mujale minna, Lethbridge on ainult laste kasvatamiseks, ookean ja Vancuveri ööelu, see on õige diil. Taevas võtab jälle kujundeid, kolm päeva on kuuma kütnud niiet vähe ei ole. Lexy on kiisu ja ütleb et sa oled väsinud ja kuum, härra solicitor.
Istun hetkel üksi poolpimedas köögis, maja ja linn magavad. Kauguses on näha äikest, vaade on mõnus, kuid sellega harjub, midagi muud kui Eestis. Teistmoodi kui eile kõrvaklappides ja räägime Pamelaga. Alberta võtab hoogu. Tegin oma parima nädala siiamaani üldse, kuid ikka on meeletu tunne, et olen oma eesmärgist maas. Õnneks on teada kohad, mida tuleb parandada, et päevad tasakaalu saada, eks ikka emotsioonid, mis muud.
Teel koju jäin magama, Monet Webster, Carlos peruust, esimene steak day ja Lethbridge, tänud ägeda nädala eest.
Homme siis Kaspariga jälle on the road terve päeva. Vahetame seekord lausa provintsi. Lähme seekord mägedest lagedasse tundrasse, ootan huviga, mis seal olema saab.

 

Lethbridge