Päris hea on lennata kui tead, et ees ootab immigratsioon kust sa ei pruugi läbi saada ja võid veeta ei tea kui pika aja ja halvimal juhul tagasi Chicagosse. Selline tunne oli mul Chicagost startides, teades, et Kiisküla ei saa immigratsioonist edasi.
Maandun, esimene tollipunkt oli enamvähem. Immigratsioonis sain siis ühe Stephani juurde. Äge prantsuse mees oli. Nagu teada, siis Ontario on põhimõtteliselt Prantsusmaa, väga vahet ei ole. Igatahes tekitas minu sealolek väga ägedaid prantsuskeelseid arutelusid. Päris tobe on liht vahtida ja mitte midagi aru saada, aga tead vähemalt, et jutt käib sinust.
Aga nagu Chris on meile õpetanud, eriti Canada piiripunktis, et make friends first and customers later. Sain siis nendega sõbraks seal, demosin slikke ja raamatut. Igatahes sain templi passi ja ma meeldisin neile niiväga, et tegid mulle mingi eraldi ametliku dokumendi, mis tõendab, et ma olen ametlik business visitor ja kui probleeme peaks tekkima, siis aint helistaks neile. Perfect.
Läksin siis connectionisse ja küsisin, et palju mul lennuni aega on. Tüüp ütleb, 10 min :D, wtf. Tüüp vaatab mulle korra otsa....vaikus...RUN :D
Nii ma siis jooksin läbi terminalide, läbi turvakontrolli kõigist mööda, igatahes lennuk oli liikuda jõudnud, aga oodati minu järel. Sõbralik Ottawa, mega ja Calgary, siit ma tulen :D

No comments:
Post a Comment