Tere hommikust Melbourne

Palun jääge kohtadele turvavööd kinnitatult sest lennul Pethi kogesime enne turbolentse. "Aga ma ei saa ju, mul on hädasti vaja". "Tüdruk palun, te peate veel kannatama ja mitte siin ringi jooksma kui me just õhku tõuseme", Minu esimene mote oli, et sellise tüdrukuga enda kõrval tõotab tulla huvitav lend.

Siis ta alustab:" Oled sa kindel, et sa siia lennukisse ikka ära mahud, aga igatahes ausalt, kui sa Melbourni jõuad, siis pead seal kohvi proovima, sest siin on tõesti maailma parim kohv ja maailma parimad restoranid, suva, et ma tegelikult ühtegi nime ei mäleta". Kui läbi lahtiste akende kuu toob valguse ja pilt sellest kuidas kõik kord tegelt alguse sai, oli ju esimene peatus Melbourne.

Kui sa saad veeta 3 tundi inimesega, kes on lastearst, kell lemmikraamatuks on Harry Potter ( ainukene raamat, mida ma absoluutselt ei salli ) ja oma lemmik kaisukarule on ta teinud instagrammi täiesti oma konto, tead, et palju ei saa ju valesti minna.

Tegelikult oli päris hea tunne, üle pika aja seljakott jälle selga panna ja mõnda uut kohta avastada. Kui sa tahad natukene inspiratsiooni, siis tuleb seda otsida. Hiired suhu ei jookse ja maailm tegelikult pakub niivõrd palju. Kiiret ei ole ja armastame seda kõike aeglaselt. Tere hommikust Melbourne.

11 minutit

Kui ma jääks magama ja ärkaks äkki keset karuselli, esimene mõte on tõenäoliselt sellelt kohe maha saada. Kuid aeg teeb oma töö ja tuleb see, mis tulema peab. Mis siis kui keegi teine hoopis juhiks seda karuselli ja nimetaks seda saatuseks. Sageli on raske lihtsalt rahulikuks jääda, kuna tahaks ju kõike nüüd ja praegu ja kohe. Kuid nii see alati ei lähe, iga asi tuleb omal ajal. Kui seda mõelda, siis võib sellest õudusunenäost saada midagi põnevat. Sellest saab täpselt mis see on, karusell või ameerika mäed, kus sõit käib üles ja alla, vahel aeglasemalt, vahel kiiremini. Me unustame, et seda tuleks pigem nautida, on see milline see on, sest mingil hetkel see peatub ja algab midagi uut.

Paulo Coelho

Minu tee on viinud mind siis tagasi Perthi või täpsemalt öeldes Mandurasse. Pärast 7-8 kuud lennujaamades, farmimajades ja treilerites on uskumatu tunne elada reaalses majas, kus sul on kõik ja rohkemgi veel. Vaikselt on jälle inimese tunne ja see, mis minus kaduma oli kohati läinud, hakkab vaikselt tagasi tulema. Nüüd ei ole midagi muud kui teha see sõit võiduka lõpuni ja siis alustada uute unistuste täitmisega. Kaotatud on palju ja võita on rohkemgi veel.

Tõlkes jälle kaduma läinud

Austraalias on alati nii, et kui tundub, et nüüd on kõik hästi, see on see koht, siis alati teeb elu uuesti omad muudatused. Nimelt toimus siin banaani ja mango farmis juhtide vahetus, kes jätavad siia ainult inimesed, kelle üle on neil täielik võim. Küllaltki selline Austraalia mentaliteet, et bäkkeritel ei ole väga sõnaõigust ja nendega võib teha mis tahetakse. Lihtsas mõttes peavad ennast teistest paremaks. Vahel on nii tunne, et olen täiesti alguses tagasi, alustasin ka ju banaani farmist, mis oli samasuguste juhtidega.

Igatahes viimased kaks kuud olen ma siin korralik koer, keda ignoreeritakse, lastakse lahti ja visatakse kodust välja. Ainukene asi, mis mind edasi pingutamas hoiab on mu eesmärk, mille nimel ma siin üksi võitlen. Ma tõesti mõtlen, et kui nelja kuu pärast see on täidetud ja lõpuks kodus, siis tuleb mul nii täpselt selline elu nagu ma tahan ja täpselt need inimesed, kes on kallid ja armsad ja kes ei ignoreeri ja ei kohtle nagu koera.

Eks paar järgmist päeva näitavad, mis edasi saab, kas leian endale Kunus mingi väljundi või mõni muu koht. Brisbane oleks esimene valik, kuna seal on Eleena ja ideejärgi oleks võib-olla ka töö kohe olemas. Olen põnevil, tundub et Kunu ei ole siiski veel mu viimane seiklus :)

Kui tuled kustuvad treilerpargis

Kell on kusagil üheksa õhtul ja Milal on ikka väga halb olla, terve päev oksendanud verd sittunud. Väljas on pime ja sajab, niiet maanteed teoreetiliselt pole väga näha. Läbi raskuste saime veterinaari hädaabi numbrilt kätte, kes asus oma 280 km kaugusel. Otsus tehtud ja läbi öö, äikese ja vihma. Lisaks oli auto nii üle kuumenenud, et põletas lihtsalt õli ja jahutus ei töödanud korralikult, seega tuli iga natukese aja tagant auto peatada, õli juurde valada ja et ta maha jahtuks. Austraalias nimelt pole naljaasi sõita öösel kuna kõik kohad on känguruid täis. Neid tõmbavad tuled ja siis hüppavad pimedas autole ette.
Üleval hoidis ainult nikotiin ja ainukene mõte peas oli, et see lihtsalt ei ole võimalik, seda ei juhtu. Kui siis kell 4.30 öösel jõudsime karavanparki, kus oli reception kinni ja suur silt, et „No Dogs“, 1200 km läbitud, auto suitses ja tegi viimaseid hingetõmbeid. Väga väga meeletu öö.

Austraalia keskosa on sisuliselt ainult kõrb. Päeval väga kuum ja öösel küllaltki külm. Meie õnneks oli kõrbeoaasides väga meeldiv külalislahkus ja äärmiselt maitsvad pizzad. Vee eest tuleb maksta, niiet olgem õnnelikud, et meile vesi sisuliselt tasuta on. Tankida tuleb kasvõi natukene igas tanklas ja varuks hoida suur kanister, sest kunagi ei tea kunas järgmine tankla tuleb. Enamus kõrbelinnu ja asulaid on aborigeene täis, kelle eest tuleb hoiduda, kuna võvad jälitama hakata.

Minul sai läbitud 7 päevaga 8000 km ja elu üks segasemaid ettevõtmisi. Sisuliselt otsus sai tehtud ainult 2 päeva enne ja jätsin kõik, oma töö, sõbrad ja isegi auto :D. See aasta polnud ka sünnipäeva, jõule ja aastavahetust, aga pole kõige olulisemad asjad elus, pigem arvan, et mõte loeb ja kallile iniemsele olemas olla loeb rohkem.

Ilus aeg Ongerup

Mäletan veel esimest hommikut, kui sõitsin oma väikse mazdaga Kwinanasse. Ainukene juhis oli, et sõida mööda Kwinana High wayd ja sa näed massiivseid siniseid ehitisi, see on õige koht. Alan veel helistas ja ütles et ootab tee ääres, et mis auto sul on, vastasin, et küll sa ära tunned, see on väike ja kole.

Austraalias peab olema töötades enamasti turvajalanõud ja helkuritega särgid, lihtsalt turvalisuse huvides. Mäletan, et tollele hommikul nii mina kui Carsten tulime esimesele päevale t-särgi ja plätudega. Superviserid hoidsid peast kinni, et mis sellest küll tuleb. Selle aasta kõige parem töötaja tuli.

Kui väljas oli 40 kraadi, siis värvisime tarpe, ise jumala ära põlenud, siis öeldi, et kui homme korralikke mütse ei ole, siis olete vallandatud. Õhtul kell 10 koju jõudes läksin lihtsalt sakslaste tuppa ja varastasin endale nokamütsi, lihtsalt, et mind mitte ei vallandataks. Müts on siiamaani alles.

Kui käisime Mandurahs autode järel ja sõit tagasi jäi öösse. Sõitsin oma väikse Mazdaga reka järel, et too kõik teele hüppavad kängurud ära koristaks. Ühel hetkel aga jäi vahemaa pikaks ja känguru mu auto ees oli suurem kui auto ise. Korraliku pidurdusega läks õnneks ainult esituli. See tähendab sõita Austraalias ja öösel.

Alani koha pealt oli mul vist kõige ägedam ülemus kes mul kunagi olnud on. Tahtis mind kogu aeg enda autosse, et siis maast ja ilmast rääkida. Tänud ka talle, et arvestas alati mu erivajadustega, et on vaja Pämmi näha, olin ikka korralik peavalu talle kohati.

Oli äge seiklus ja mida meenutada.