Mäletan veel esimest
hommikut, kui sõitsin oma väikse mazdaga Kwinanasse. Ainukene juhis
oli, et sõida mööda Kwinana High wayd ja sa näed massiivseid
siniseid ehitisi, see on õige koht. Alan veel helistas ja ütles et
ootab tee ääres, et mis auto sul on, vastasin, et küll sa ära
tunned, see on väike ja kole.
Austraalias peab olema töötades enamasti turvajalanõud ja helkuritega särgid, lihtsalt turvalisuse huvides. Mäletan, et tollele hommikul nii mina kui Carsten tulime esimesele päevale t-särgi ja plätudega. Superviserid hoidsid peast kinni, et mis sellest küll tuleb. Selle aasta kõige parem töötaja tuli.
Kui väljas oli 40 kraadi, siis värvisime tarpe, ise jumala ära põlenud, siis öeldi, et kui homme korralikke mütse ei ole, siis olete vallandatud. Õhtul kell 10 koju jõudes läksin lihtsalt sakslaste tuppa ja varastasin endale nokamütsi, lihtsalt, et mind mitte ei vallandataks. Müts on siiamaani alles.
Kui käisime Mandurahs autode järel ja sõit tagasi jäi öösse. Sõitsin oma väikse Mazdaga reka järel, et too kõik teele hüppavad kängurud ära koristaks. Ühel hetkel aga jäi vahemaa pikaks ja känguru mu auto ees oli suurem kui auto ise. Korraliku pidurdusega läks õnneks ainult esituli. See tähendab sõita Austraalias ja öösel.
Alani koha pealt oli mul vist kõige ägedam ülemus kes mul kunagi olnud on. Tahtis mind kogu aeg enda autosse, et siis maast ja ilmast rääkida. Tänud ka talle, et arvestas alati mu erivajadustega, et on vaja Pämmi näha, olin ikka korralik peavalu talle kohati.
Oli äge seiklus ja mida meenutada.
Austraalias peab olema töötades enamasti turvajalanõud ja helkuritega särgid, lihtsalt turvalisuse huvides. Mäletan, et tollele hommikul nii mina kui Carsten tulime esimesele päevale t-särgi ja plätudega. Superviserid hoidsid peast kinni, et mis sellest küll tuleb. Selle aasta kõige parem töötaja tuli.
Kui väljas oli 40 kraadi, siis värvisime tarpe, ise jumala ära põlenud, siis öeldi, et kui homme korralikke mütse ei ole, siis olete vallandatud. Õhtul kell 10 koju jõudes läksin lihtsalt sakslaste tuppa ja varastasin endale nokamütsi, lihtsalt, et mind mitte ei vallandataks. Müts on siiamaani alles.
Kui käisime Mandurahs autode järel ja sõit tagasi jäi öösse. Sõitsin oma väikse Mazdaga reka järel, et too kõik teele hüppavad kängurud ära koristaks. Ühel hetkel aga jäi vahemaa pikaks ja känguru mu auto ees oli suurem kui auto ise. Korraliku pidurdusega läks õnneks ainult esituli. See tähendab sõita Austraalias ja öösel.
Alani koha pealt oli mul vist kõige ägedam ülemus kes mul kunagi olnud on. Tahtis mind kogu aeg enda autosse, et siis maast ja ilmast rääkida. Tänud ka talle, et arvestas alati mu erivajadustega, et on vaja Pämmi näha, olin ikka korralik peavalu talle kohati.
Oli äge seiklus ja mida meenutada.
No comments:
Post a Comment