Kui tuled kustuvad treilerpargis

Kell on kusagil üheksa õhtul ja Milal on ikka väga halb olla, terve päev oksendanud verd sittunud. Väljas on pime ja sajab, niiet maanteed teoreetiliselt pole väga näha. Läbi raskuste saime veterinaari hädaabi numbrilt kätte, kes asus oma 280 km kaugusel. Otsus tehtud ja läbi öö, äikese ja vihma. Lisaks oli auto nii üle kuumenenud, et põletas lihtsalt õli ja jahutus ei töödanud korralikult, seega tuli iga natukese aja tagant auto peatada, õli juurde valada ja et ta maha jahtuks. Austraalias nimelt pole naljaasi sõita öösel kuna kõik kohad on känguruid täis. Neid tõmbavad tuled ja siis hüppavad pimedas autole ette.
Üleval hoidis ainult nikotiin ja ainukene mõte peas oli, et see lihtsalt ei ole võimalik, seda ei juhtu. Kui siis kell 4.30 öösel jõudsime karavanparki, kus oli reception kinni ja suur silt, et „No Dogs“, 1200 km läbitud, auto suitses ja tegi viimaseid hingetõmbeid. Väga väga meeletu öö.

Austraalia keskosa on sisuliselt ainult kõrb. Päeval väga kuum ja öösel küllaltki külm. Meie õnneks oli kõrbeoaasides väga meeldiv külalislahkus ja äärmiselt maitsvad pizzad. Vee eest tuleb maksta, niiet olgem õnnelikud, et meile vesi sisuliselt tasuta on. Tankida tuleb kasvõi natukene igas tanklas ja varuks hoida suur kanister, sest kunagi ei tea kunas järgmine tankla tuleb. Enamus kõrbelinnu ja asulaid on aborigeene täis, kelle eest tuleb hoiduda, kuna võvad jälitama hakata.

Minul sai läbitud 7 päevaga 8000 km ja elu üks segasemaid ettevõtmisi. Sisuliselt otsus sai tehtud ainult 2 päeva enne ja jätsin kõik, oma töö, sõbrad ja isegi auto :D. See aasta polnud ka sünnipäeva, jõule ja aastavahetust, aga pole kõige olulisemad asjad elus, pigem arvan, et mõte loeb ja kallile iniemsele olemas olla loeb rohkem.