Tõlkes jälle kaduma läinud

Austraalias on alati nii, et kui tundub, et nüüd on kõik hästi, see on see koht, siis alati teeb elu uuesti omad muudatused. Nimelt toimus siin banaani ja mango farmis juhtide vahetus, kes jätavad siia ainult inimesed, kelle üle on neil täielik võim. Küllaltki selline Austraalia mentaliteet, et bäkkeritel ei ole väga sõnaõigust ja nendega võib teha mis tahetakse. Lihtsas mõttes peavad ennast teistest paremaks. Vahel on nii tunne, et olen täiesti alguses tagasi, alustasin ka ju banaani farmist, mis oli samasuguste juhtidega.

Igatahes viimased kaks kuud olen ma siin korralik koer, keda ignoreeritakse, lastakse lahti ja visatakse kodust välja. Ainukene asi, mis mind edasi pingutamas hoiab on mu eesmärk, mille nimel ma siin üksi võitlen. Ma tõesti mõtlen, et kui nelja kuu pärast see on täidetud ja lõpuks kodus, siis tuleb mul nii täpselt selline elu nagu ma tahan ja täpselt need inimesed, kes on kallid ja armsad ja kes ei ignoreeri ja ei kohtle nagu koera.

Eks paar järgmist päeva näitavad, mis edasi saab, kas leian endale Kunus mingi väljundi või mõni muu koht. Brisbane oleks esimene valik, kuna seal on Eleena ja ideejärgi oleks võib-olla ka töö kohe olemas. Olen põnevil, tundub et Kunu ei ole siiski veel mu viimane seiklus :)

Kui tuled kustuvad treilerpargis

Kell on kusagil üheksa õhtul ja Milal on ikka väga halb olla, terve päev oksendanud verd sittunud. Väljas on pime ja sajab, niiet maanteed teoreetiliselt pole väga näha. Läbi raskuste saime veterinaari hädaabi numbrilt kätte, kes asus oma 280 km kaugusel. Otsus tehtud ja läbi öö, äikese ja vihma. Lisaks oli auto nii üle kuumenenud, et põletas lihtsalt õli ja jahutus ei töödanud korralikult, seega tuli iga natukese aja tagant auto peatada, õli juurde valada ja et ta maha jahtuks. Austraalias nimelt pole naljaasi sõita öösel kuna kõik kohad on känguruid täis. Neid tõmbavad tuled ja siis hüppavad pimedas autole ette.
Üleval hoidis ainult nikotiin ja ainukene mõte peas oli, et see lihtsalt ei ole võimalik, seda ei juhtu. Kui siis kell 4.30 öösel jõudsime karavanparki, kus oli reception kinni ja suur silt, et „No Dogs“, 1200 km läbitud, auto suitses ja tegi viimaseid hingetõmbeid. Väga väga meeletu öö.

Austraalia keskosa on sisuliselt ainult kõrb. Päeval väga kuum ja öösel küllaltki külm. Meie õnneks oli kõrbeoaasides väga meeldiv külalislahkus ja äärmiselt maitsvad pizzad. Vee eest tuleb maksta, niiet olgem õnnelikud, et meile vesi sisuliselt tasuta on. Tankida tuleb kasvõi natukene igas tanklas ja varuks hoida suur kanister, sest kunagi ei tea kunas järgmine tankla tuleb. Enamus kõrbelinnu ja asulaid on aborigeene täis, kelle eest tuleb hoiduda, kuna võvad jälitama hakata.

Minul sai läbitud 7 päevaga 8000 km ja elu üks segasemaid ettevõtmisi. Sisuliselt otsus sai tehtud ainult 2 päeva enne ja jätsin kõik, oma töö, sõbrad ja isegi auto :D. See aasta polnud ka sünnipäeva, jõule ja aastavahetust, aga pole kõige olulisemad asjad elus, pigem arvan, et mõte loeb ja kallile iniemsele olemas olla loeb rohkem.

Ilus aeg Ongerup

Mäletan veel esimest hommikut, kui sõitsin oma väikse mazdaga Kwinanasse. Ainukene juhis oli, et sõida mööda Kwinana High wayd ja sa näed massiivseid siniseid ehitisi, see on õige koht. Alan veel helistas ja ütles et ootab tee ääres, et mis auto sul on, vastasin, et küll sa ära tunned, see on väike ja kole.

Austraalias peab olema töötades enamasti turvajalanõud ja helkuritega särgid, lihtsalt turvalisuse huvides. Mäletan, et tollele hommikul nii mina kui Carsten tulime esimesele päevale t-särgi ja plätudega. Superviserid hoidsid peast kinni, et mis sellest küll tuleb. Selle aasta kõige parem töötaja tuli.

Kui väljas oli 40 kraadi, siis värvisime tarpe, ise jumala ära põlenud, siis öeldi, et kui homme korralikke mütse ei ole, siis olete vallandatud. Õhtul kell 10 koju jõudes läksin lihtsalt sakslaste tuppa ja varastasin endale nokamütsi, lihtsalt, et mind mitte ei vallandataks. Müts on siiamaani alles.

Kui käisime Mandurahs autode järel ja sõit tagasi jäi öösse. Sõitsin oma väikse Mazdaga reka järel, et too kõik teele hüppavad kängurud ära koristaks. Ühel hetkel aga jäi vahemaa pikaks ja känguru mu auto ees oli suurem kui auto ise. Korraliku pidurdusega läks õnneks ainult esituli. See tähendab sõita Austraalias ja öösel.

Alani koha pealt oli mul vist kõige ägedam ülemus kes mul kunagi olnud on. Tahtis mind kogu aeg enda autosse, et siis maast ja ilmast rääkida. Tänud ka talle, et arvestas alati mu erivajadustega, et on vaja Pämmi näha, olin ikka korralik peavalu talle kohati.

Oli äge seiklus ja mida meenutada.