Kui maailm magab veel...

Lumivalge külmunud vaibaga kaetud on maa. Ütle palun kas sa oled veel siin kui ma ärkan, sest mul vaikselt külmuvad käed. Sulen silmad, kohver pakitud, homme hommikul algab lend Torontosse. Täna magab maailm veel eelviimast korda.

Kui aus olla, siis ma väga Winnipegi taga igatsema ei jää. Canada on koht kuhu jäävad ägedad seiklused, kergemad, raskemad hetked ja palju mälestusi.
Kotis siis Fifty shades of Grey ja ootusärevus Eesti ja uute väljakutsete ees. Hetkel on kõik niikuinii segi paisatud ja palju on muutunud võrreldes sellega mis tõenäoliselt oli...

Igatahes väga vinge, kes seda blogi vahepeal lugeda suvatsesid. Suured tänud Teile...Sellega ma lõpetan esialgu selle blogi pidamise ja enam siia juurde ei kirjuta, pildid proovin veel lisada kui ma nad telefonist kuidagi kätte saan.

Sinu unistusi enam ellu ei vii, sest enne oli nii kuid nüüd on teisiti...

Kohvile ei jää, viimane, viimane päev

Saabub hommik, kell on 6:30, taevas selge, tõotab tulla ilus päikesepaisteline päev. Kanadas on hetkel nagu teine suvi, ilmad on miski 20 kraadi ja samas mõnus sügisõhk. Maa on täis kollaseid langenuid lehti. Suvi on meeletult sadanud sügiseks. On laupäeva hommik, viimane päev kui tuleb müüma minna. Tunne on hea, turf on hästi töötatud ja palju inimesi keda kätte saada. Eesmärk on siis teha viimasest päevast oma parim päev.

Lugusid siis viimastest päevadest...

Mingi Indialasest tüdruk esitas suve küsimuse mulle: "Can I ask You a question, are You a boy or a girl ?":D?

Sain viimasel päeval oma esimesed Hiinlastest kliendid.

Pole neli nädalat ühtegi Kanada rahvusest klienti olnud, päris ulme. Ukselt uksele pole ikka teema siin.

Nädala alguses ostsin musta markeri ja kõik Kanada emmed, kes minuga maha ei istund, siis sodisin nende terassil olevatele kõrvitsatele näod pähe. Happy Thanksgiving Canada ;)

Naabritüdruk ikka iga õhtu toob mulle krõpsu ja cocat ja istub akna peal et tsau öelda kui ma töölt tulen :D

Igatahes saab nüüd suvele joone alla tõmmata, viimane päev lõppes 80-ne ühikuga, mis on üks mu parimaid päevi. Nüüd siis tegelen nädal aega muude asjadega, järgmine nv peaks klubitamas käima ja vb võtan rendika ja lähen avastan pisut Kanada põhjaosa paar päeva, eks näis. Eks ma luban siis ühe asjaliku postituse veel ja tervet suve tagantjärele pildis veel enne blogi pausile panekut. Ja siis Eesti, ootan !!

On Mustad mastid jäänud kaardilauale

Täna sadas siis ametlikult maha esimene lumi. Vaikselt on kõik kaardid välja mängitud ja väljapääsu pole, tuleb leppida sellega, mis on.
Käisime eile öösel Bettyga Winnipegis ühe kõrghoone katusel, kus on klaaskuppel ja inimesed saavad sinna minna tähti ja linnatulesid nautima. Me olime seal suht ainukesed, väga mõnusalt inspireeriv oli. Poleks uskund, et ka Winnipeg võib vahel ebamaiselt kaunis olla. Teada kui kiire linn see siin tegelikult on, inimestel on kogu aeg tempo peal ja vahel on vajalik lihtsalt seisma jääda ja vaadata kuidas kõik muu omas rütmis liigub. Andis hea positiivse emotsiooni igatahes, ma olen alati öelnud, et olen igasuguste positiivsete tunnete poolt. Proovin igast hetkest võtta, mis võtta annab, sest ühel päeval räägime ju vaid lugusid. Eriti räägime neid kui elamused on positiivsed ja tunded võimsad. Poolkõva asjaga ei ole ju midagi peale hakata. Betty on siis üks väga äge ja kena Venezuela neiu, kes oli reaalselt esimene inimene siin, kellega mul oli tahtmist välja minna. Ta on oma hea energiaga ikka kohati mõnusaks inspiratsiooniks. Ja lumesajule taustaks ka veidi silmailu :D, aga see selleks.

Tööpäev oli igatahes üsna kurnav pärast põhimõtteliselt magamata ööd, aga kõigega saab hakkama. Et siis tegelikult tuleb vist viimane nädal nüüd ja siis on läbi, lõpuks. Nüüd võiks ise ennast üllatada ja parima nädala teha. Mul on veel paar ideed ja ma ei kanna oma 600 ühiku unistuste nädalat maha, et see ära teha. Aga pinguta mida sa pingutad. Hetkel mängib klappides Getter Jaani ja valmistun homme pühapäeval ka siis täispikaks päevaks, sest Winnipeg ei taha kohe üldse kaarte lauale välja mängida.

On hetkel vaid mustad mastid...

Kanada põlisrahvastest

Ajalgu ja televisioon maalib meile paljudest hetkedest ja asjadest palju erinevaid illusioone ja pilte. Nagu paljude asjadega on reaalsus sageli teistmoodi. Koolis me õpime, et Indiaanlased ehk Kanaada põlisrahvad on uhkete sulgedega, ratsutavad hobuste seljas, elavad hüttides ja teevad igaõhtuseid tantse ja palvetavad oma esivanemate poole. Et Indiaanlased on need, kes jahivad metsloomi ja kaitsevad oma maad valge inimese eest. Videviku saaga kujutab indiaanlasi uhkete ja musklis märgade unenägudena, kes muutuvad ohu sattudes libahuntideks.
Ajalugu räägib, kuidas valge inimene tuli siia külmale maale ja orjastas põlisrahva. Tegelikult on indiaanlaste saatus selles suhtes päris karm, et tänu orjastamisele on kustutatud ära kolm põlvkonda ühe rahvuse arengust. Tulemuseks on hale vari sellest rahvast, mis kunagi eksisteeris.

21 sajandi põlisrahvad elavad enamasti low income housingus, milleks on dupleksid, korterelamud või treilerid. Nad on küllaltki madala haridustasemega, kuna haridus ei ole see, mis on pere väärtushinnangute juures. Indiaanlased üldjuhul tööl ei käi kuna riik maksab neile iga nädalaselt lihtsalt raha selle eest, et nad on Indiaanlased. Kuna see on niiöelda kompensatsiooniks selle eest, mis kunagi toimus. Nagu arvata võite, siis selle tulemusena nad eriti tööl ei käi. Enamasti elataksegi lihtsalt ühest tsekist teiseni. Raha enamasti juuakse lihtsalt maha, kuna neil on sellest suhteliselt suva, sest nad teavad, et saavad seda niikuinii iga kuiselt ja selle nimel nad tööd ju ei pea tegema. Seega ei oma raha nende jaoks niivõrd tugevat emotsionaalset väärtust. Välimuselt on nad üldjuhul rääbakad, paksud ja kodud haisevad, mis jube. Ma ei ole näiteks üheski high income piirkonnas kohanud ühtegi Indiaanlased.
Winnipegis on Indiaanlased suureks probleemiks, kuna linna põhjaosa on suhteliselt geto, kus Indiaanlaste gängid tegelevad kuritegevusega. See, et keegi Winnipegis öösel niisama nuga saab, see on tavaline. Olukorrale lahendust ei paista olevat, kuna Kanadalased arvavad, et aeg oleks minevik selja taha jätta ja mõelda uusi lahendusi, siis Indiaanlased aga on väga tugevalt kinni oma esivanemates ja ajaloos ja süüdistavad riigi valitsust nendega toimunus. Lisaks ei olda ka sellega rahul, kuidas ülejäänud maailmas neid ajalooõpikutes kujutatatkse, kui mul oli üks sit down ühe isaga, siis ta nurises, et ajaloo õpikud Euroopas näites varjavad tõde olukorrast.
Manitoba põhjaosas on isegi Indiaani reservuaarid, kus Indiaalased elavad kokku pressitult väikestes linnades, niiet riigil on lihtsam nendega tegeleda ja vastutasuks saavad nad reservuaarides elamise eest palju soodustusi ja raha.

Tagasi Winnipegis

Müüsin siis see nädal Winnipegi ääreala mille nimeks South Point. South Point on kuulus selle poolest, et seal elab üheskoos palju rahvusi. Kolme päeva jooksul kohtasin 22 erinevat rahvust ja erinevat kultuuri. Väga hull oli lihtsalt, mingi hetk kakkus ikka täiesti ära, et kaua võib.
Mõned huvitavamad olukorrad:

1) Istusin maha Süürlaste ehk moslemitega. Neil üli siis üks tütar High schoolis. Istusin siis perega maha ja ainult isa tuli laua taha. Küsisin siis, et noh, et kas tütar ka äkki tuleb, et ma näitaks talle hea meelega neid raamatuid. Siis isa ütles selle peale, et moslemitel on traditsioon, et kui mingi uus mees tuleb majja, siis on tal esimene kohtumine isaga ja alles siis näeb tütart :D, tolad noh, kuda ma müün nii :D.

2) Kell oli hommikul 10:00, koputasin ja uksele tuli miski turbanis Araab. Kutsus mu sisse ja siis läksime keldrisse, keldris istusid veel 2 Araabi turbanites ja tõmbasid vesikat. Sit down tuli siis kolme araabiga keldris vesikat tehes ja raamatuid demodes, tuli ka müük isegi. Kõige naljakam oli, et pärast poole tunnist vesikat oli ikka päris naljakas järgmised pool tundi teistele ustele koputada :D

3) Tegin sit downi Azerbadžaanlastega. Istusin siis isaga maha, neil on esmaotsustaja isa, emal ei ole väga sõnaõigust. Müüsin siis seti raamatuid isale ja siis isa läks ja keeras ukse lukku ja ütles, et nüüd sa pead veel 20 mintsa vähemalt siin olema kuna ema hakkas mulle süüa keetma, et neil on traditsioon, et kui keegi külla tuleb, siis peab talle süüa pakkuma, enne ei tohi külaline lahkuda. raiskasid mul palju aega raisk :D

4) Üleüldiselt elan see nädal Hiinlaste juures. Keetsin siis üks õhtu tatart jälle omale ja siis avastasin, et hiinlased ju ei kasuta ei lusikaid ega kahvleid. Terve nädala olen kõike pulkadega söönud :D

 Kõik kõlab küll naljakalt, aga kui tahad ikka heasid nädalaid teha, siis nende kultuuridega jauramine lihtsalt väsitab. Pigem kohati ongi tunne, et vaikselt aitab juba ja tahaks normaalse elu juurde tagasi saada. Aga pingutame ikka täiega lõpuni välja, ei midagi muud :).

Meil käib võistlus, et kes suudab esimesena ühele Hiinlasele müüa, seda pole veel keegi suutnud :D

Nüüd siis vist enamvähem kindel, et tuleb 5 nädalat veel ja siis koju...

Sulle on antud võimalus kasuta seda...

We could be starving, we can be homless, we can be broke. Aknad all, teisipäeva öö läbi Winnipegi kesklinna, As long as You love me. Canada sajab vaikselt suvest sügise.

Planeerime esimesi delivereid, imelik mõelda, et enamus on siis selleks aastaks töö lõpetanud. Ma usun ka, et enam kaua ei jõua. Neljapäeval on siis kõigil esimene koolipäev ja algab inimeste kiire elutempo. Aga iga hommik ja õhtu ikka mõtled, et tegelt on see vinge töö, parem kui kusagil kontoris pidevalt olla. Iga päev on erinev, mõni raskem, mõni kergem.
Pärle viimasest ajast:
- Minuga samas motellis Portages leiti verine tuba samal ööl kui mina ka seal olin, tulin motelli ja igal pool olid politsei autod.
- Ühel hommikul pissis koer mu jala täis pidades mind miskiks puuks. Arvata võib et terve päev oli teistel koertel minuga väga põnev.
- Üks Isa: "You are cool, come in, educating my 2 year old son is the best thing in the world". Hea point
- Josh ( 5 aastane ) " You know, sometimes my brain says I cannot sleep all the time, I also need to read books :) "
- Elan nädal aega Hiinlastega Winnipegis. No tegelt ka, iga õhtu söövad juurikaid sojaga :/

Tegelt ootan vaikselt Eestit, oktoobris lõpuks. Martin, Tanel, Margit, Jana ja teised, varsti, Isegi Elis ütles, et ta võib õlleks ära broneerida :)

Tükike Kanada Sügist...

Martin ja kahene set :D !!!

Tubli oled :)

One of those days...

Uues linnas siis esimene päev nulli peal, tase Andres. Ulme, töötasin laus getot. Inimesed saatsid mind ikka igasse pimedasse kohta, mõni ei julge ust väga kõvasti kinni lüüa, kuna ta teab, et oht on, et ta treiler võib kokku variseda selle tulemusena. Teine päev siis kell on oma tubli 16:00 ja päike paistab 40 kraadi lagipähe, arvestades, et ka teisipäev olen hetkel nulli peal, inimesed lasevad järjest üle ning 2 päeva söömata, kuna liht raha ei ole selleks kaardil, siis tundus ikka et kurat, lõpetaks täna selle jama ära ja vaatab mis homme saab.
Aga ma tagant järele armastan kui sellistel hetkedel käib sees selline mõnus klõps. Tegu on mul ikkagi hetkel ema nädalaga ja katse 2 emale auhind võita. Sellistel hetkedel mõtled tegelikult, kui palju ema sinu nimel pingutanud on, et sul hea oleks ja kõik olemas ja siis mina liht istun ja mõtlen alla andmise peale.
Bookfield ongi mõnus koht, kus näeb tegelikult igasuguseid peresid. Näed peresid, kes elavad vaesuses ja 5 aastastel on konid ees ja tõmbavad suitsu ja näed inimesi, kellel on väga vinged pered ja mõtled, et endal võiks ka kunagi selline olla.
Ma ei tea mis sellest ema nädalast saab, aga ma liht tean ühte. Ma tahan olla keegi, kes on nõus oma kõige kallimate ja paremate nimel kõigeks, eriti kui tegu on ka veel pühendusnädalaga. Sellistel hetkedel tead, et "its not about me". Ma olen kogu aeg öelnud, et ma kavatsen olla see, kes teeb kõike lihtsalt täiega. Kui ma teen tööd, siis täiega, kui mulle meeldib keegi, siis täiega ja kui ma kellegi või millegi nimel pingutan, siis täiega. Suva kui pärast kukudes on topeltvalus, aga üks asi mida ma siin suvel õppinud olen, et kui ma annan endast lihtsalt parima, ükskõik mida tehes, siis ma tean, et ma ju ei saa teha mitte midagi muud. Ma saangi ainult endast parimat anda. If it works out great, if it doesnt...eks siis näeb :)
Lõpetasin päeva nelja kliendi ja 42 ühikuga...

Lihtsuses peitub võlu :)

Portage La Praire

Hommikud on külmad ja enne kaheksased sit downid maja terassidel, siis mul ikka käed värisevad. See nädal on olnud hullumeelne. Müüsin vist oma rekordarvu lasteraamatuid ja mitte ühtegi suurt setti, masendav. Täna on siis pühapäev, olen lõpuks ometi uues linnas. Linna nimeks on Portage La Praire. Üleüldiselt ei ole täna minu päev. Alustades sellega, et mul hommikul varastati sularaha ära, mis oli oma tubli 150 taala, mis oli mõeldud bussi jaoks ja motelli maksmiseks. Niiet siis tuli jälle hääletama hakata. Päris hea, seisin oma tubli mingi 25 minutit ja kõik liht kihutasid maanteel mööda, üks jäi korra seisma ja siis andis jälle gaasi, ju siis ma polnd ikka päris see :D
Kuid siis pidas järsku kinni üks ilus punane shevi ja välja tuli mingi noor tüüp ja ütles järsku et hy Andres, what the hell are You doing :D. Tegu oli Nikitaga, kes oli Lätlane, ma olin Brandonis ta uksele koputanud ja nagu Eestlased ja Lätlased ikka, oli meil hea klapp :D
Nikita viis mind siis Portagisse ja leidsime mingi üli odava motelli mulle. Portage tundub huvitav linn, eks näis kuidas inimesed on, homme lendan täispika päeva peale ja vaatame, mis saab. Täna ajasin siin paari gümnaasiumi õpilasega juba juttu, sain raskemate õpetajate nimed ja niisama infot, kuidas siin see koolisüsteem on.
Linn ise on kusagil 14 000 inimest. Linn on farmide keskuseks, kus farmerid käivad asju ajamas ja lapsed koolis. Vähemalt gümnasistid kurdsid küll, et siin ei ole noortel mitte midagi teha :D. Aga linna ümber pidi olema ka väga palju kartuli ja teraviljakasvatusi, niiet kui mul pühapäeviti midagi teha ei ole, siis saab ratast vändata ja kartuliraha koguda.
Üleüldiselt on tunne hea, töö ei ole enam raske ja ma olen ustel üsna rahulik inimestega. Eriti hea on see, et mul vist ikkagi on veel tubli 6 nädalat müüa. Aga huvitav on, et paljud asjad annavad tunda, kuna ma olen pidevalt reisis, siis süüa ma korralikult ei saa ja ma unistan igapäevasest Eesti kodujuustust ja kanafileeest ( tundub kauge unistus ), kuna mul ei olnd paar peäva netti, siis vaatasin eile esimest korda pisut telekat, päris hea tundus, kuigi Naty telekas oli must ja valge ja film mingi hiina munkadest, aga jube hea tundus. Igasugune muusika tundub hea. Omadega rääkida nädalavahetustel on mõnus. Sw on ikka ulme, eriti kui Jana ka just rääkis, et töötas turfis, kus pidi autoga mööda sildasid sõitma, kus sild oli pm vee all ja lained peksid auto aknast sisse. Elu on kirju :D
Fookus on homme, et kõik peavad mu raamatuid ostma ja ma meeldin kõigile :)
Järgmine kord kirjutan midagi diipimat, luban :)

Lugusid Bookfieldilt - Ja Kõige olulisem Ema nädal !!

Sellel nädalal siis midagi lõbusamat. Kes siis veel ei tea,siis ma elan ühe tädi juures miskis korterkompleksis, meil on korter läbi kolme korruse. Ja sellise korteriga kaasnevad ka ägedad korterikaaslased, kes ilmtingimata ei müü iga päev raamatuid ukselt uksele. Minu ühe korterikaaslase nimi on/oli David. David on kusagil 47-50 aastat vana ja lükkab vabal ajal kaubanduskeskuses kärusid. Eelmisel pühapeäval oli siis Davidil palgapäev, selle puhul siis osteti kõvasti suitsu ja paar kasti õllet ja kutsuti sõbrantsik külla, et ta täis joota ja siis teda põrutada, mõeldud tehtud. David on üldse igapäevaselt õllekastide ja suitsu küljes kinni, aga vähemalt on ta scedulis, see on ju ometi see, mida Southwestern korterikaaslastelt nõuab :D
Igatahes algas pühapäev siis aias kuhu kutsuti ka mind. Ajasin siis nendega seal mingi 20 minutit juttu, niikaua kui see preili tüütuks muutus ja mind katsuda tahtis, sai vist natukene palju õllet tal.
Õhtu lõppes igatahes nii, et ma kell 23 ärkasin miski lärmi peale kus Naty oli vist nende tuppa läinud keset protsessi ja nad autosse jätkama peksnud :D
Teine toakaaslane on veidi mõistlikum, ta on tubli, ta käib farmis ja kusgail mujal veel tööl ja unistab oma trucki ostmisest, kes ei tea siis trucki mõiste on kastiauto siin Canaaadas. Ta peab selle tädi juures elama kuna ta jäi purjuspeaga sõitmisega vahele, aga ta on tubli, tal on 4 kuud veel jäänd, siis saab load tagasi ja minema tädi juurest. Elu on kirju.

Tegime Taneliga see nädal diili, et me müüme 600 clubi mõlemad, kaua võib, tegelt on kõik olemas,et see ära teha, niiet ma olen excited, püüan ära paugutada. Aga kuna 5 nädalat on veel lõpuni jäänud, siis lähevad nüüd suht klapid pähe ja skaipis mind enam kui ainult pühapeäval ei näe niiet :)

See nädal on ka eriline, töötan ema jaoks ainult ja kogu raha mis ma see nädal teenin läheb sügisel ema pangakontole, niiet hea põhjus miks 600 Ühikut ära teha :)

Sügav Uni - Pamela nädal

Hetki minult keegi võtta ju ei saa, avan silmad, heliseb äratuskell, kell on 05.30, kõik on pime. Algab laupäev, meil on käimas pühendusnädal, kus me pühendame nädala ühele inimesele ja teeme terve nädal tema nimel tööd. Ma teen selle nädala Pamelale ja selles pean ma tegema vähemalt 200 tugevat ühikut. reede õhtul olin ma 143 peal ja pean 57 tugevat tegema laupäevaga.
Kuid see, mis kell 05.30 tevast alla tuleb ei ole lihtsalt vihm, see on rohkem kui lörts ja tuul kallutab puid niiet vähe ei ole, vaatan oma tressika poole, mis ikka veel eelmisest päevast läbimärjalt ripub. Sellise ilmaga tuleb siis teha üks oma parimaid päevi, nii ma istusin ja mõtlesin tubli 15 minutit lihtsalt niisama.
Ma teadsin, et tuleb väga pikk ja aeglane päev, ainus asi, millele ma terve päev keskenduma pean, on sellisel juhul minu attitude ja hea tuju, ma teadsin, et ma lähen üsna õrna jää peal kõndima, olin arvestanud, et palju ma ustest täna sisse ei saa ja et tuleb kaua paduvihmas ja tuules joosta ja kui ma korragi attitudi ära lasen, siis ma oma eesmärki ära ei tee.
Läksin siis hommikul Walmarti ja ostsin alustuseks omale ägeda vihmajaki, mässisin oma bookbägi saja kile sisse ja katsin käterätiga, et raamatud võimalikult vähe vett saaks ja algas koputamine. Kell 12:00 oli esimene sit down, tilkusin seal majas, aga tuli 11 ühikut ning kell 20:00 olin 35 peal ja ei paistnud kusgailt enam, et keegi tahaks minuga veel maha istuda, märg kass nagu ma olin.
Õhtu lõppes nii, et kell 22 istusime Selenaga trepil ja ma teadsin, et ma pean siin müüma, muud varianti ei ole lihtsalt. Selena oli peretütar, probleem oli aga, et tal ei olnud vanemaid kodus. Siis ma seletasin, et mul on vaja sulle need raamatud just täna müüa. Siis ta helistas issile, kuid see ei olnud mitte tavaline issi. Tegu oli Robert Harrisoniga, kes on Manitoba provintsis Nr. 1 vandeadvokaat. Tema on see, kes kaitseb kohtus kõige suuremaid ärimehi ja mõrvareid. Kell 23:30 tuli siis Robert ja meil oli äge sit down. Lahkusin majast 700 Taalase tsekiga, kutsega õhtusöögile ja teadmisega, et ma olen Pamela jaoks nädala võitnud.

Vähe ei olnud hetki kui ma tahtsin täna kõik lihtsalt pikalt saata, ma koputasin täna 40nele uksele ja sain ainult 6-st sisse, 4 klienti, ülejäänd aja olin vihmas. Aga see on ennast tõestanud, et on palju asju, mille nimel tasub pingutada ja seisma ei tohi jääda. Ma tean, et kui jään seisma siin, siis jään ka Eestis seisma ja mujal.

Nii akna taga vihma piserdab ja suvest hakkab vaikselt saama sügis. Kui külmus poeb hinge, su varjust saan tuld. Nii istun siin oma teetassiga teki all, külmavärinad vihmast ja tuulest, kuulan Jaagupit.

Ma loodan, et sulle meeldib selle nädala auhind ;)
For You ;)

Täna öösel nägin unes, et sa olid minu ...... - Nädal 6

Ja absoluutselt, absoluutselt ei pidanud mingi hetk enam unega sammu. Nädal oli hea, kui sa ütled mulle, et sa kardad, kaotan tunde ja nii ka bookfieldil. See nädal oli tõenäoliselt parim, mis ma siiamaani fookuses olen olnud. Nimed töötavad, mina töötan, vihma sajab ja päike paistab, kõik käib üles ja alla, koos päevadega.

Elasin 2 ööd põhimõtteliselt tänaval, magasin mingis treileris põrandal, ööd olid unetud ja jäin päeval isegi sit downi ajal magama, pesin paar hommikut bussijaamas ja ikka sai oma 3 klienti päevas müüdud. Ma tean, et see on ajutine, niiet päeval on game time. Ja nüüd on korralik elamine miski vanatädi juures oelmas õnneks.

Päevadele aitab kaasa kui naudid iga hetke, naudid päikest, naudid seda, et me teeme head asja, lähed magama elevusega järgmise päeva osas, näed segaseid unenägusid. Vahet ei ole, ma võin olla 4 kuud väsinud, küll ma Eestis magan. Kui ma olen murtud ja väsinud, on asju mida tahta, tuleb vaid piisavalt tahta.

Olen rahul ja lähme teeme nüüd 300 tugevat ühikut uuel nädalal, siis on eesmärk reaalne kätte saada !!


Ja ma tahan järgmine nädal piisavalt, järgmine nädal ma lihtsalt mõtlengi kui palju ma tegelikult tahan. Ja kallis kallis unistus, tule minuga jalutama randa ja ütle kui palju sa tahad ka....
 
                                        

Our Lives - Lugusid bookfieldilt

Koputasin kortereid nädala keskel. Koputades ühele uksele tuli ukse peale ema ratastoolis. Tegin siis oma tavalise approachi ja ütlesin lõpus, et ma vist olen vales kohas, et ma ei ole üldse kindel, kas siin on keegi koolis. Siis ema ütles selle peale nukralt, et jah, mul on tütar, kes käib koolis, aga teda ei ole praegu kodus. Ta jätkas, et ei tea ka kunas ta tuleb, aga palun tule sisse, ma väga tahaks näha mida sa teed. Istusime siis selle emaga maha ja ta hakkas rääkima oma lugu. Rääkis, et kuidas tal oli õnnetus ja ta jäi ratastooli ja et elab üksi oma tütrega, tütar oli 14. Aga tütar praktiliselt koolis ei käigi, teda ei ole kunagi kodus, kui on kodus, siis aint kas lõugab ema peale või küsib raha, et suitsu osta või jooma minna. Sellest kõigest rääkides tuli tal pisar silma. Ma reaalselt vihkan selliseid hetki, ma ei oska midagi teha ega öelda.
Kui ma raamatud ära demosin, siis ta ütles, et ta on nõus selle 300 taala nende mata raamatute eest maksma. Ta ütles, et on üsna kindel, et ta tütar saadab ta sinna kohta ja ta ei kasuta neid raamatuid elu sees, aga ta seletas ka pisar silmas, et olgu kasvõi midagi, mis maksaks mitu tuhat taala, kui see oleks midagi, mis annaks natukenegi lootust, et olukord paremaks muutuks, siis ta oleks nõus seda maksma.
Sest ta on ju ema ja lihtsalt armastab oma tütart...

Vahel ma mõtlen, et see, mida ma teen, sellel siiski on tähendus...

Koju jõudes helistasin esimese asjana oma emale ja ütlesin kui väga ma teda armastan ja et varsti olen kodus :)

Isa Nädal...

Mauritius on saar kus on maailma valgeimad liivarannad, kuu paistab tõenäoliselt öösel selgemini kui kusagil mujal maailmas. Ma kujutan ette, et seal ununeks kõik muu ja oleks ainult hetk mida nautida. Tegelt nii peaks olema igal pool. Me liiga vähe oskame vahel nautida kõige lihtsamaid ja väiksemaid hetki. Mu kasupere on Mauritiuse saarelt, kasuema näitas mulle üks õhtu pilte oma elust ja sealpoolsest maailmast. Ma kujutan ette, et kui ma tahaks kunagi kusagil mesinädalaid veeta, siis see oleks just selline koht.
Mu kasupere immigreerus siia kusagil 5 aastat tagasi. Canadas on seadus, kui sa oled immigrant ja töötad neli aastat mõnes kohalikus tehases, väga madala palga juures, siis pärast nelja aastat on sul õigus kodakondsust taotleda. Sest Canadas sellegi poolest on võimalik raha teenida, seda mida Mauritiusel ei ole. Millise elu valiksid sina, kas elu seal, kus sulle ei meeldi nii palju ja võimaluse soetada omale kodu ja panna raha kõrvale, või oma kodumaal, kus on maailma kauneimad liivarannad, kõik sõbrad, aga vaesus. Harjumatu kui paljud inimesed peavad selliseid valikuid elus tegema.

Nädalast:

• Väga raske oli, neljandad nädalad on mulle alati õige raskemad
• Inimesed on endiselt õelad, leiutasime täna Kareliga rohtu, vaatab, kuidas uuel nädalal töötab
• Pean tunnistama, et kaotasin võistluse Martinile ja tunnistan avalikult, et Martin on minust palju lahedam ja lihtsalt AWSOME :)
• Martinil ja Tanelil olid sünnipäevad, kogusime 2 päeva peredelt mudelautosid
• Nädala kokkuvõte, 10 nõrka klienti ja 2 tugevat klienti.
• Suured tänud Pämm igahommikuste telefonikõnede eest, ma ei tea, mis ma ilma nendeta teeks :)
  
  Järgmine nädal tuleb isa nädal, pean tegema tugevaima nädala klientides, ehk siis vähemalt13 klienti. See nädal töötan lihtsalt isa nimel, iga päev rohkem kui 14 tundi, siis saan vähemalt isale öelda, et ma tegin kõvasti tööd sinu pärast, muud ma teha ei saa kui anda endast iga päev parima.
  
  
  Remember: Every hard moment, every disappointment and every adversity carries with it the seed of greater benefit. Läbi raksete hetkete ja läbi murdumiste me saamegi tugevamaks. Ja tulevad hetked kui miski ei tundu enam nii raske, sest me oleme ületanud mägesid.
  
  Isa nimel see nädal...

Müüme Brandoni maatasa

Elan nüüd ühe üliarmsa perega, kes on pärit Madacaskarilt :D. Nad on naljakad, söövad mingit imelikku rohelist asja loodan, et ma homme ikka ärkan selle toidu peale. Eks näis, vähemalt on nüüd kodu ja saab müügile keskenduda. Neil on armas 5 aastane tütar, kes täna ikka täiega kartis mind, armas :D
Homme tuleb siis esimene täispikk päev Brandonis ja ilusti scedulis. Täna müüsin ka pisut, inimesed on vaesed ja elavad korterites, niiet tuleb saada palju kliente ja tuleb neile väikseid koguseid müüa, niiet kusagil 7-9 klienti päevas peaks eesmärk olema. Täna oli hea kus 1 ema ei tahtnud oma tütart kutsuda välja, et raamatuid vaadata kuna arvas et ta tütrel tekkib crush minusse ja siis ta ei jõua ära kuulata :D

Nüüd on tõesti kõik või mitte midagi, ma homme lähen lihtsalt välja teadmisega, et ma lihtsalt müün. Istun pragu oma uues keldris ja kuulan Keith Urbanit, mõnus. Tunne on hea ja nüüd tuleb und püüdma minna.

Müüme Brandoni maatasa...

See on Brandon - Värav iidsesse Canadasse

Nad on sisemiselt õnnetud, otsivad õnne lootusetult casinost. Käivad sisse ja välja, kui raha otsa saab, siis lähevad koju uue järele. Istusin oma India sõbraga motelli fuajees ja vaatasime kuidas inimesed motelli casinost sisse ja välja käisid. Olen lõpuks Brandonis, millest saab minu kodu terveks suveks. Linn tundub väike ja armas, erinevad kultuurid, rikkus ja vaesus. Vastandid saavad siin kokku. Indialased on alati soojad ja abivalmis olnud, mõnus kultuur, kunagi tuleks seal ära käia, must do listis.
Brandon on farmide linn, kohalik sea ja hobusearetus on siin suur teema, farmilaadad ja võistlused, kes suudab kasvatada suurema kõrvitsa. See on teema, see on nende inimeste elu siin. Brandon on ka piiriks modernse ja iidse Canada vahel. Kui Winnipeg oli moderne suurlinn, siis pärast Brandonit hakkavad Farmid, hobusekasvatused, iidsed vanalinnad nagu Minnedossa ja Neepaawa ja Indiaani reservuaarid.
Nüüd on treeningu periood läbi ja saab müümise peale mõtlema hakata. Eesmärk on iga nädal 300 ühikut. Esmaspäeval peaksin oma Müümisloa siin kätte saama, mis maksab 600 Taala ( ulme ).

Käies maailmas ringi näed kuidas inimesed oma elusid elavad. Uskumatu kuidas osad inimesed ei oska väärtustada seda mis neile antud on ja kuidas osad vastupidiselt on õnnelikud nii vähesega. Sosistan vaikselt tuulde sõnu, sind ei ole siin, pole ju tegelikult see koht minu jaoks kui nii on. Kui silmad siiski läigivad on kõik hästi.

Be yourself, this will work, be patient, stick with it, continue to work hard.

And dreams come true...

                               

Iga Päev toob siin uue alguse

Silmad suletud ja misiganes sinu vastus mulle ei oleks, olen käed külmad, põlvili ja ootan. Elu Canadas on huvitav. Inimesed on teistsugused, igapäeva elus abivalmis, aga ukse peal üsna ükskõiksed. Meile on siin nagu Puzzle antud, mis tuleb lahti muukida. Maapiirkondades tundub olevat lihtne müüa, kuid kesklinn on raske. Käisin neljapeäval Martinit follomas, kõik inimesed maal lasid sisse ja ostsid. Sõitsime autoga suurele kivile otsa ja politsei võttis meid rajalt maha. Neljapäev oli põnev. Aga nagu ma ütlen, et igal pool on võimalik müüa.
Taevast kallas see nädal päikest, ootame terve järgmine nädal jälle vihma. Kolin nädalaks uue pere juurde, ma ei tea milleks see vajalik on, aga ju siis peab. Käisin seal koha peal, mingi laus usklikud on, sööma peab seal majas näiteks ainult laua taga ja kui kusagil mujal söön, siis lendan majast välja, usk ei luba :D. usun et nädala elan üle, siis kolin teise Canada otsa ära, aitab sellest suurlinnast. Müük pole praegu oluline, 1 nädal veel harjumusi sisse lihvida, müügist räägime järgmine nädal. Iga Päev toob siin maailma otsas uue alguse. On okei, aga mitte niiväga ilus. Päevadele peab vastu minema teades täpselt mida ja milleks ma seda teen, muidu ei tule sellest välja midagi. Vahel läheb päeval ikka fookus kaduma, aga seisma ei tohi jääda. Kui jääd siin seisma, siis jääd ka Eestis seisma ja elus seisma. Keskendun ka uuel nädalal enda sees oleval tahtele müüa.

Räägi mulle tuhat vale ja ma usun neid niikuinii, sest see on hea, see on vajalik. Pidureid enam ei ole ja teeme hea nädala....

Täna on Canada päev

Kui enne oli nii, siis nüüd on teisiti

Terry Fox oli Canada jooksja. kui ta kaotas vähi tõttu ühe oma jala, otsustas ta, et jookseb ikkagi ja ühest Canada otsast teise. Ta jõudis peaaegu Manitobani kui ta haigestus ja suri. Siiamaani korraldatakse vähi ravi toetuseks tema nimelisi jookse mitmesajas maailma riigis. Elu millel oli tähendus. Canadal on palju lugusid rääkida. Õppisime pisut kultuuri ja käisime pühapäeval Mindis - äge.

Canda ja Usa koguvad hoogu ja inimesed müüvad niiet vähe ei ole. Olen ikka teistest nädalaga maas ja annab tunda, ma pole veel harjumustes, tuleb veel vaeva näha. Täna oli kõva päev, tegin jooksmises ome rekordi tõenäoliselt, jalad valutavad. Tähtis ei ole kuidas alustad, tähtis on kuidas lõpetad. Mul on veel 14 nädalat jäänud, niiet teeme tööd.

Sind ja oma unistusi ei petaks ma isegi kaisukaruga, sest kui enne oli nii, siis nüüd on teisiti...

Edukad inimesed ärkavad vara ja hiljem on nad tänulikud...

Minu toiduvaras

Winnipeg - Mõni Sekund Jäänud Stardini !

Taevast kallab vihma alla, und ei ole veel. Nüüd on tagauksed jäädavalt suletud ja algab sõit. 

Winnipegis ongi ilmaga nii, et ainult kallab ja kallab seda vihma. Laupäeva hommik sai oma vihmakeebis paduvihmaga joostud ja ise veel enamvähem rahul oldud, lootes et kott väga palju läbi ei lase. Laupäev oli siis täispikk päev, olen rahul, et eesmärk sai täidetud ja 30 demo täis tehtud. Nüüd lähme uuele nädalale vastu uute eesmärkidega. Nagu öeldud, et võtab aega 21 päeva, et kujundada omale harjumus. Antud juhul siis harjumus tööd teha. Ja see töö on raske.

Esimesed muljed Winnipegist on kesised. Ei ole midagi niiväga erilist linna, kindlasti siin elada ei tahaks. Inimesed on sõbralikud, hästi multikultuursed, palju rahvusi üheskoos. Linn on kivist, külm ja võõras. Ei ole seda suveööde kuumust, mida ma ühe linna puhul jumaldan. Ei suuda ennast hetkel selle kõigega seostada küll.

Koduga on nagu on. Elan praegu koos kahe lätlasega, mul nendega põnev ei ole väga. Samas ma olen ka siin elamises pisut üleliigne, elan keldris ja magan diivanil, kus ma ei ole ükski öö veetnud ilma ülesärkamiseta. Ilmad hommikuti on külmad ja see juba äratab. 

Hommikuti ei ole vanasid heasid exekseid, on ainult hommikused sõnumid Pämmiga, mis on minu hommikuni motivatsioon. Nii on, et suved on siin erinevad nagu kohad kus me müüme. Hea oli täna Martiniga rääkida üle nädala aja ja teada, et ta tegi väga hea esimese nädala. Tubli, ma olen uhke su üle :)

Sometimes struggles are exactly what we need in our lives. If we were to go through our lives without any obstacles, we would be crippled. We would not be as strong as we could have been.

Mõni Sekund Jäänud Stardini !!!!!

Lasin Anepil võita :)

I Believe In You

I Believe In You, I Know That You Can Sell A Lot This Summer...
My Fuel...

Send Me All Your Angels Now..

Winnipeg - Canada

Lõpuks kohal ja tempel passis, seiklus ja raske töö võib alata.

Loodan et reedel ja laupäeval saan juba rapsida ja esmaspeävast saan hakata lõpuks ka normaalseid töönädalaid tegema.

Winnipeg in Night

Öö Fargos - Alkeemik

Tänane öö möödub Fargo lennujaamas. Turvateenistus andis hetk tagasi teada, et lennujaam suletakse kell 00 ja avatkse uuesti kusagil kell 04.00-05.00, aga kuna ma olen siin ainus inimene, siis ma võin omale mingi nurga leida ja magada kui ma tahan ja ei pea lennujaamast välja minema. Mida lahkust Ameerika, armas.

Täna oli üldse päris naljakas. Mõtlesin hommikul, et prooviks Draytonist Fargosse hääletada, pole ju kunagi Ameerikas hääletanud. Motellis öeldi, et Usas on hääletajatel selline kerjuse maine küljes ja ega neid väga peale võtta ei taheta. Panin siis ilusti riidesse, et äkki on suurem lootus. Draytonis läks mul kusagil 5 minutit, siis mingi Vanem Härrasmees võttis ja viis mu Grand Forksi. 5 minutit oli hea tulemus.
Olin siis kusagil Grand Forksi bensiinijaamade keskel oma sildikesega, et " I need a ride to Fargo ". Mis ma avastasin, et mind vist tõesti peeti kerjuseks :D

1) 2 poe pidajat olid nii äksi täis et ajasid mind tublisti oma karjamaalt minema, et ma ei pidanud klientidele hästi mõjuma
2) Mingi vanamees oma koeraga käis poes ja tõi mulle jääteed ja võileiba.
3) Mingi Hiinlane tahtis mulle heldelt seal raha jagada, ütlesin et pole vaja, et I just need a ride :D
4) Mingi mees tuli ja surus ikkagi 20 Taala kätte !!! ( Saigi hiljem lõuna osta )

Seega jõudsin järeldusele, et ma teenin Usas hääletades ka paremini kui Eestis päev otsa tööd tehes, tase.

Pärast pooltteist tundi võttis mind peale üks Mike, kellel oli suur sinine auto, valge nahk sisuga ja viis mind otse lennujaama. Mike omas mingit rekade firmat ja oli igatepidi tore ja abivalmis. Tal oli hea point, et rääkis ka kuidas ta kunagi tegi palgatööd ja polnud elu, nüüd on oma väike firma, teenib küll vähem, aga elu on niivõrd palju ilusam. Huvitav oli hääletades, et kõik rääkisid kogu aeg Karmast. Eks see nii ole, et asjad tulevad enamasti ringiga tagasi.

Homme on siis saatuslik päev, eks näis kas mind võetakse Canadas vastu või on Eestisse minek...

On kahte sorti inimesi. Inimesed, kes unistavad selleks, et unistada ja inimesed, kes unistavad selleks, et unistused täituks. Igatahes mis ka ei juhtu, ei tasu iialgi unustada unistamist ja püüda seda mida tõeliselt tahad. Sageli me ei pane tähele, et kui me suudame luua oma energiaga hetke, suudame me seda teha ka maailmaga. Mõnele on see lihtsalt oma.

Aga vähesed suudavad rauast kulda teha...

North Dakota - The Letters To Juliet

North Dakota

Kui keegi oleks minult kunagi küsind, et mis koht see on, siis oleks ma öelnud et mul pole õrna aimugi. Põhja Dakoota on koht kus elu seisab, inimesed seisavad. Inimesed on rahul sellega mis on, sa töötad mitukümmend aastat mingis motellis või tanklas ja pead oma väikest farmikest ja oled rahul. Inimesed leiavad üksteist väikselt ja elavad nii elu lõpuni. North Dakota on koht kus iga teine päev on keeristormid ja äike ja välgutamine on olnud igapäevane. Näide, hommikul oli nii kõva tuul, et ei saanud majast väljagi minna, siis lõi äikest, siis paistis palav päike ja nüüd sajab meeletut vihma.
Suhtlesin siin selle motelli pidajaga ( ainukene inimene kellega ma siin pm suhelnud olen ), ta on 62 ja ta palvetas minu eest, armas ja ma olen talle tänulik. 

Päevad on aeglased, nii aeglaseid päevi ei ole mul veel olnud. Ja mingis mõttes ma ei suuda siin väga olla hetkel. Sest sai ju valmis oldud suurteks eesmärkideks. Samas on hea asjade üle järele mõelda ja tegelt on see hea tõestus sellele, et ma olen ikkagi õnnelik, et ma saan elada seda elu mis ma elan.

Ainukene film, mis mul arvutis on, on " Kirjad Juliale ", ma olen seda umbes 3 korda juba läbi vaadand, alguses lihtsalt, et aeg kiiremini läheks, hiljem, sest see on hea.

Igatahes mõte on hea, et osasid asju tuleks kohe teha ja mitte oodata ja hiljem tagantjärele on ka nadi mõelda, et miks ma selle hetke käest lasin. Ma olen igatepidi igasuguste ägedate tunnete poolt. Letters with Your perfume...

Nii on...  

Selftalk

Kui paljud teist saavad tõsta käe homme ?
Things I cant change right now I try not to worry about.

Kui eile oli veel nadi olla, siis täna on hea. Arvestades olukorda kus ma olen, siis mis ma päev otsa teinud olen, on SELFTALK. Tegelt nii ongi, et kõik see, mida sa teed ükskõik mis elu valdkonnas, on su peas kinni. Terve meie maailm on just nii hea kui me selle enda jaoks mõtleme. Kõik asjad ja olukorrad, mis me teeme ja läbi elame on meie endi peas kinni. Selftalk on ikka väga powerful asi. Mul on ka hetkel olukord, kus ma väga ei lootnud olla enne suve. Otsus selgub esmaspäeval. Tegelt ma ütlesin täna emale ja margitile ka, et vahet pole mis saab, kas ma saan üldse see suvi müüa või mitte, et tegelt mul on pohui. Tegelt ka, vahet ei ole.

Mida ma tean, et mul on eesmärgid, mis said enne suve paika pandud, vahet ei ole kas olla edukas või minna kohta kuhu ma liht tahan minna pärast suve, sest see on mulle oluline. Minu eesmärkide täitumine tegelt ka ei sõltu sellest suvest. Need täituvad niikuinii kui mul on vaid piisavalt tahtejõudu. Sest mingi selline jama ei saa breikida mu eesmärke, tegelt ka, jumala pohui ju, saab mis saab.Kõik on hästi. Põhiline ongi see, et ma ise olen terve ja mul on iniemsed, kellest ma hoolin ja kes on motivatsiooniks ja sellest piisab.

When there is a will, there is always a way !

Selftalk...

Iowa - Mississipi and the chosts

Ta ärkab öösel selle peale kui kuuleb ülevalt korruselt tüdruku nutmist. Siis tuleb talle meelde, et ta enda tütar magab üleval korrusel. Joostes trepist üles, poole trepi peal nutmine lõppeb. Ta läheb vaatab tuppa ja tütar magab. Minnes trepst alla nutmine algab uuesti, nii ta läheb uuesti üles vaatama ja nutmine vaibub ja tütar ikka magab. Nii seisab ta vaikselt üle poole tunni.....
Hiljem sai ta teada, et üleval oli üks kamber, mida ei tohtinud kasutada magamistoaks, kuna sõja ajal hoiti seal kinni naist, kes kaotas sõjas oma mehe...kummitus nuttis siiamaani....
Hiljem müüdi maja maha.

Ööbime Iowas - Rosei juures. Tema tööks ja hobiks on vanade majade kokku ostmine ja nende renoveerimine. Ta oli kogenud läbi üle kümne kummituse loo ja deemoni, lahe, sellised hobid siis inimestel.
Iowa on lahe, sõitsime üle Misssipi jõe ja nautisime öösel Fireflisid, imeilus.

Täna magame ja homme sõidame edasi Canada poole. Ma sõidan pisikesse linna nimega Grand-Forks. Seal saab mu ülesandeks kuidagi buss endale sebida, et kuidagi üle Canada piiri saada. Piir pidi küllaltki keeruline olema, aga kõik paberid peaks korras olema. Probleem saab olema, et shuttelid ei lähe alati Grand Forksist välja. Niiet saab lõbus olema, vb tuleb hääletada, vb veedan öö lennujaamas, vb... :)
Eks näis, igatahes crazy

Sõime Ameerikapärast õhtusööki Rosiga

Nashville - Country kultuur igal sammul

Poleks eales arvanud, et ma siia tagasi veel tulen. Oleme siis Nashvillis, see on Ameerikas koht, kus on sündinud Country muusika. Näiteks Miley Cirus ja Lady Antabellum. Country on üldse suur teema siin, alustades lennujaamast, kus on igal pool üleval kitarrid ja plaadid kuulsamatest Country staaridest. Põrand on kaetud pehme vaibaga ja inimesed räägivad omamoodi juba lennujaamas.

 Kliima on kuum ja niiske, ööd on mõnusad ja tormid on korralikud.

Jebisime Viljariga õhtul shuttelitega, pärast pikemat võitlemist nuputasime oma hotelli nime välja ja saime shuttli. Üle ma ei tea mitme erineva pingi ja tooli oli päris hea jälle voodis magada.Päev möödus Canaaadat ette valmistades, Hoki kohta õppides ja harjutades. Esimesed 2 päeva on rahulikud ja siis hakkab kõik pihta. Ongi aega enda jaoks.

Palju asju oleks vaja enda jaoks läbi mõelda niikuinii.

Natukene Nashvilli aurat:

.

New-York

Öösel me ei magand, tänud Margit roosa kella eest !
Lend väljus hommikul kell 7 Tallinnas, peatustega Stokholm- New York - Nashville.
New Yorgis leidsime miski Grusiinist autojuhi, kes oli nõus 2 taala nägu meid läbi Manhattoni sõidutama.

Esimest korda üle pika aja oli hea tunne: Hea muusika, läbi palava kuumava New Yorgi, hoopis teine maailm, kiire ja kuumad kivist majad. Pole päris minu, aga elevus oli oma.

Even Angels Fall...

I think thats how it suppose to be...
Mõned hetked on vähemalt asendamatud...